Noor jääb kauaks vanematekoju

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Eri põlvkondade koos elamises on ei ole midagi taunitavat juhul, kui omavahelised suhted on normaalsed.

FOTO: Corbis

Statistikaameti andmeil on noorte esimesele püsivale töökohale asumine nihkunud järjest hilisemaks, mis tähendab, et noored jäävad pikaks ajaks vanemate toita.

FOTO: Pm

Swedbanki eraisikute rahaasjade teabekeskuse juhataja Lee Maripuu ütles, et oleks hea, kui vanemad teeksid lapsele varakult selgeks säästmise ja kogumise põhimõtted. Siis on lootust, et ta ka iseseisvub rahalises mõttes varakult.

Kui põhiharidusega inimeste mediaanvanus esimesele püsivale tööle asudes on 17, siis kõrgharidusega töötajate puhul juba 22 eluaastat.

«Kuna uus tasuta kõrgharidussüsteem eeldab noortelt senisest suuremat pühendumist õpingutele, on õppimise kõrvalt töötamine järjest raskem. Seega on vanematel suurem surve oma täiskasvanud õppuritest lapsi aidata,» selgitas Maripuu.

Küsimusele, kui kaua peaksid vanemad lapsi materiaalselt toetama, vastas pereterapeut ja perekeskuse Sina ja Mina koolitaja Marge Vainre nii: «Nii kaua, kui tundub vajalik ja on võimalik. Kui noor inimene õpib ja tal pole püsivat sissetulekut, siis on loomulik, et vanemad võimaluse korral toetavad. Enamasti on noored ise huvitatud iseseisvumisest ja soovivad ka materiaalset sõltumatust, otsides teenimisvõimalusi.»

Probleemid võivad tema sõnul tekkida siis, kui täiskasvanud laps ei püüdlegi selle poole ja materiaalne toetamine võimaldab tal mugavat äraelamist jätkata. Sel juhul tuleks teema päevakorda võtta ning vastastikused ootused ja tulevikuplaanid selgelt välja öelda.

«Vahel ongi nii, et kergem on rääkida sellest, et täiskasvanud laps ei korista või aita piisavalt, kui sellest, et tema ülalpidamine on koormav ja ebaõiglane. Sellise olukorra ärahoidmiseks tuleks juba varem mõelda ja märgata, mis soosib või takistab lapsel eakohaselt vastutust võtta ja iseseisvuda. Selge on see, et teiste kulul elamine kui eluviis ei kujune üleöö,» lausus perenõustaja.

Samas võib olla ka vastupidi, et vanemad püüavad jätkata hoolitsemist ja hüvede pakkumist, et takistada noorte lahkumist kodunt. «Võimalik, et see räägib kartusest jääda üksi või muutuda kasutuks. Ka see on mõtlemiskoht, kuidas neid vajadusi kompenseerida ja noorte eraldumispüüdlusi mitte takistada,» osutab Vainre.

Kui kaua peaksid vanemad täiskasvanud lapsi toetama, on tema sõnul seotud ka väljakujunenud peretraditsioonidega – kas elatakse mitu põlvkonda koos, nii et noore pere lapsed saavad hoitud ja majandatakse ühiselt, või on kombeks kiiresti asuda elama omaette ja olla sõltumatu.

Küsimus on selles, kuidas pere on toiminud, kas üksteise eest hoolitsemine ja pereasjadesse panustamine toimib põhimõttel «teene teene vastu» või on leitud viis, mis arvestab igaühe heaolu ja võimalusi ning oluliseks väärtuseks on rõõm ühistes asjades osalemisest ja üksteisest hoolimisest.

Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika professori Lauri Leppiku sõnul tuleks juhtumeid eraldi vaadelda. «Iseenesest ei ole midagi taunitavat selles, kui erinevad põlvkonnad elavad ühes leibkonnas, eeldusel, et see on kõigi asjaosaliste vaba valik, kõik osapooled on olukorraga rahul, peresuhted on normaalsed ja üksteist toetavad. Keerulisem on siis, kui koos elamine ei ole päris vaba valik, vaid erinevate asjaolude poolt pealesunnitud või ei ole kõik osapooled sellise elukorraldusega rahul,» selgitas ta.

Tallinna Ülikooli nooremteadur Tiina Tambaum lausus, et pere väljendub erinevates  kohtades erinevalt, mõtteline joon liigub põhja ja lõuna vahel: vaid 13 protsenti taanlasi elab samas leibkonnas oma lastega, samal ajal kui Hispaanias on neid 52 protsenti. Põhjamaades annab materiaalset abi vanem põlvkond lastele, Lõuna-Euroopas aga noorem põlvkond oma vanematele.

Tallinna Ülikooli demograafia instituudi vanemteaduri Luule Sakkeuse sõnul on tendents seoses laste arvu vähenemise ja eluea pikenemisega, et alaealiste lastega leibkondade osakaal on vähenenud ja täiskasvanud lastega leibkondade arv suurenenud. Täiskasvanud lapsena leibkonnas elamine on suurenenud kahe rahvaloenduse vahel veidi üle kümnendiku, ulatudes pea kümne protsendini. See suurenemine toimub ühelt poolt tänu vanemate kasvavale elueale, teisalt aga noorte pikenevale kooliteele.

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus
Tagasi üles