Musträstad ja varesed

Natuke peidus musträstas

FOTO: Helen

Kunagi, kui väikesed olime, viis vanaisa meid maal kevadeti vara hommikul metsa linnulaulu kuulama. Eks vist sellest ajast on mul küljes ka komme püüda ära arvata, kes ja kus laulab.

Meie aias olen kõige rohkem sel aastal näinud musträstaid. See on ka ainuke lind, kelle olen peaaegu pildi peale saanud. Ühe musträsta paari pesa oli sel aastal ebajasmiini põõsas. Piisavalt kõrgel, et ringiluusivad kassid kätte ei saa ja piisavalt õrnade okstega kohas, et oravad ei rüüstaks. Seda olen alati mõelnud, et kuidas üldse linnud suudavad ennast oravate eest kaitsta või äkki oravaid ei huvitagi linnumunad ja linnupojad vaid ainult käbid? Aga musträstad on ilusad oma uhke süsimusta kuuega ja erkkollase nokaga. Emast, kui see ikka oli emane musträstas, olen ainult korra näinud. Selline tagasihoidlik pruun lind oli...tirisid isasega võidu kompostihunniku juures maa seest vihmausse välja.

Lisaks on meil aias veel lehelind, kes terve juuni ja juuli oma "tsilk-tsolk-tsilk-tsolk" lauluga vihma välja meelitas. Mõtlesime, et eks ta on järjekindel lind ja kui ta väga pikalt tsilk-tsolgitab, siis eks ükskord hakkab sadama ka. Lõpuks hakkaski. Aga teda ei ole me muidugi kunagi oma silmaga näinud. Isegi kui vaatad puu poole, kus ta laulab, siis ta on nii osavalt lehtede sees peidus, et näha teda ei ole.

Ja varesed on meil ka. Nende toodud konte saab igal sügisel korstnapühkija keldris olevast korstnajalast (või lõõrist või ma ei teagi, mis selle asja nimi on) välja tuua. Varem meeldis nendele ka hommikuti vara terrassil koera plekist toidunõudega mängida, aga õnneks on koer nüüd nii vana, et tänaseks on paigas, kes on peremees ja kelle nõud need on. Ahjaa...eelmisel koeral viisid varesed mängupalli ära. Selline piiksuv pehme kollane pall olevat olnud. Ja siis nad piiksutasid seda kõrval aias ja kuskil eemal ikka aegajalt. Järgmisel aastal tõid korra tagasi koerale näidata, et näe, ära muretse, pall on alles. Natuke tuhmunud ja pleekinud oli, aga piiksus endiselt. No ja kui siis üritati palli kätte saada, võttis see sama vares palli jälle noka vahele ja kadus kiiresti.

Siis on meil veel aias ka rasvatihased. Neid näeme ka õige sagedasti ja laul on neil ka kõva. Neid oleks isegi täitsa võimalik pildi peale saada....kui oleks püsivust ja fotokas koguaeg käepärast. Aga näe, ei ole. Kumbagi.

No ja kõige krooniks siis sain eelmine nädal vanaisa käest teada, et see lind, kes meil teeb järgi signalisatsiooni mahavõtmise ja pealepanemise häält ja mobiilihelinat, on tõenäoliselt kuldnokk. Tema pidavat suutma keda ja mida iganes järgi teha. Isegi kassi näugumist ja koera haukumist, kui vaja :-). Aga pesa neil vist meie aias ei ole, sest näinud olen ühte kuldnokka vaid korra kevadel. Nii et küllap nad siis käivadki meie juures ainult uusi laule õppimas ja harjutamas.

Heleni aed asub siin.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada
Tagasi üles