August on tagurpidi mai, jõuline ja tormakas. Hoovihmad ja äike, kõrgem taevas ja tähesadu. Aias on rahvarohke - konnad, liblikad, mesilased (ja koerad). Selleks on aeda vaja päevalilli ja -kübaraid ja nõgeseid ja vähemalt ühte pisut räämas nurgatagust. Kusagil toimetavad siilid, aga neid olen tänavu vaid korra juhtunud nägema, ei mingeid uimerdavaid siilipoegi. Kahjuks.
Päevakübarad kasvavad ühtviisi hästi nii Tartus kui Pärnumaal. Roosa päevakübar külvab end vasakule ja paremale. Muidugi hankisin endale ka kreemikas valge sordi, mis teisel aastal vahetas värvi. Nüüd on kõik roosad või siis kollased. Ema aias õitseb valge sort kolmandat aastat, paistab, et ei kavatse värvi vahetada.
Mesilased enne vihma ei maga, paistavad pisut uimasemad, aga nii see pole - uhavad tööd teha. Nende eriline lemmik on ... unustasin nime, aga pilt ütleb ehk rohkem ... Ogaline, torkiv, aga ilmselt nektarist nõretav :D
Nagu mai nii ka august soodustab unistamist. Vaatamata sellele, et tööde nimekiri näikse ainult kasvavat. Mul on mais alati mingi hull nädal või kaks, mil tööd on kuhjunud ja teed nimekirju ja kaotad neid.... Korraga tahaks olla metsas ja mere ääres ja õue peal ja istutada ja ümber istutada. Pildistada konna ja lugeda blogisid.... käia külas ja olla kodus (lihtsalt jalad seina peal). Seda nimetatakse puhkuseks ja augustis peab olema nädal (luksus) enda jaoks ja aia jaoks, et märkaks tähti ja konni ja suve.
Kiskjasiili aed asub siin.