Šašlõki lapsepõlv kolhoosi jaanikul

Šašlõkk ei ole lihtsalt niisama vardas liha. Selle juured on sügaval lapsepõlvenostalgias, taustaks kolhoosi jaanik,süldibänd ja põlvikutega tüdrukud. Grillilehe suvejutu esimene osa viib lugeja tagasi kaheksakümnendate külapeole, kus šašlõkirennid jaanitulega võidu tossasid ja peoplatsi ühtlase ahvatleva lihalõhnaga täitsid.

Pole vist täiskasvanud meest, kes ei oleks korra elus ise šašlõkki teinud. Mõneti on see selline rahvusspordiala, nagu itaallastele lihtsa Pasta Carbonara tegemine. Igaühel on oma arvamus, mida vajadusel kõva ja selge häälega deklameerida. Eriti suured spetsialistid on need, kes teavad, kuidas teevad armeenlased, kuidas teevad grusiinid või jumal teab mis etniline grupp. Osad on lihatargad, kes teavad täpselt, kui suured peavad olema lihatükid, mis tükk seast kõige paremini sobib. Siis on eriline koolkond varraste spetsialiste, ühes kuumuse kunnidega. Vardad peavad olema metallist, nii pikad ja sellise jämedusega. Liha tuleb teha siis, kui leeki ei ole või kui söed on valged. Kui te kunagi kellegi sellise otsa satute, siis laske tal vabalt toimetada, vastasel juhul te riskite vaidlusesse sattuda ja tülli minna. Olen mitu korda pidanud kannatama näägutamist ja loomulikult nõu andmist. Kui te tunnete, et te ei lepi selle riskiga, et keegi teeb rahvusrooga sellisel moel, mis teile ei meeldi, siis tehke oma variant ka, saate ise söönuks ja teised proovida, aga seista kellegi kõrval ja targutada on sigadus.

Kui teil vähegi toidu vastu austust on, siis tehke grillimiseks mõeldud toit ikka ise valmis. Viimane, mida te saate teha, on osta valmismarineeritud liha kusagilt poest. Suurtootjatel ei maksa solvuda, parimagi tahtmise juures ei saa nad tagada masstoodangu puhul piisavat kvaliteeti. Reeglina on see liha, mis sinna plastmassämbrisse topitakse, ebakvaliteetne, läbikasvanud, liiga rasvane või muul moel teise või kolmanda järguline sodi. Kuni on nõudlust  “Mustsõstra marinaadis linnahärra pidusashlõkile” , seni neid ka müüakse ja nõudlust on elu lõpuni, sest enamus ei viitsi ise vaeva näha. Head toidud sünnivad nende käte all, kes on seda palju teinud ja kes selle vastu kirge tunnevad. 

Minu jaoks on šašlõkk lapsepõlve unistuste toit. Seda sai kaks korda aastas, jaanipäeval ja augusti lõpus, kui Papa sünnipäev oli. Just selle vähene tarbimine tegi sellest nii ihaldusväärse toidu. Jaanipäev oli lapsepõlve suurim pidu, tol ajal jõule ju ei olnud. Ootus kisuti üles juba mitu nädalat varem, kui jaanitule platsile hakati lõkkematerjali tooma, pehkinud lavalauad asendati uutega ja platsi hakati võsast ja rämpsust puhastama. Kui see päev lõpuks käes oli, hakkas küla vahelt inimesi peoplatsile voorima, paremad riided seljas ja moonakott kaasas. Võeti platsid sisse, tekid laotati maha, pudel käis ringi. Elukutselised olid juba enne peo algust täis joonud ja punetasid näost. Õhk oli ärevusest paks, lapsed tormasid karjas ringi ja noorukid hoidusid kampadesse, tüdrukud ühte ja poisid teise. Nende jaoks oli aeg eriti ärev, kuna õhtul mängis tantsuks kolhoosidevahelise seafarmi süldibänd, mille saatel sai tantsida. Hiljem pimedas võpsikus sai ohates käest kinni hoitud ja musitatud.

Aga tagasi toidu juurde. Kuna üks peokorraldaja oli seafarm, siis toodi peole suurtes pottides šašlõkki, mida siis müüdi ja kilekottidesse ümber pakendati. See oli päris hästi maitsestatud äädikamarinaadis, aga kohutavalt pekine. Nii et mõni õnnetu sai omale ainult kotitäie pekki, mida ta siis lepavõsast rabatud oksa otsa ajas ja tule käes kärsatas. Kuna šašlõkiahjude taha tekkis korraga nii palju inimesi, siis oli huvitav jälgida, kuidas keegi toimetas. Kõige kärsitumad lasid tulel liha kiiresti pruunistada, rasvasema liha kohta sobiks öelda: mustata. Kannatlikumad otsisid paremat kohta, kus tuli oleks väiksem, et siis ühtlaselt liha küpsetada, ise ahjutaguse koha eest pidevalt võideldes. Tekkis lõbus sumin, heideti nalja ja kui leek liha kõrvetama tõusis, kallas mõni uljam ja lahkem mees pudelist õlut peale. Minuni jõudis arusaam liha kvaliteedist ja marinaadist siis, kui ühel aastal ema mulle eraldi jaanipäevaks šašlõki kaasa tegi. See, mida müüdi rahvale, oli pekine, liiga väikseks lõigatud, äädikavees ujuv liha. Minu ema andis mulle kausi, kus olid ilusad suured tükid, marinaadi ei olnudki ja liha oli täiesti taine. Ta ütles mulle veel lause, millest mul sellel hetkel mingit abi ei olnud “ tegin kuiva marinaadi”, mul aga vasardas peas ainult mõte, kuidas tüdrukutega liha jagada ja populaarsemaks saada. Tagantjärele tuleb tunnistada, et see liha mind küll seksuaalsel karjääriredelil edasi ei aidanud. Aastaid hiljem, kui juba ise jaanipäevaks šašlõkki tegin, uurisin välja mis, on kuiv marinaad.