Nagu ma juba kõrvalloos selgitasin, on igasugune tõe kuulutamine mõttetu. Seda šašlõki asja võib teha kümnel erineval moel ja ikka on sellel õigus, kes teeb, mitte sellel, kes sööb, loomulikult kui liha päris ära ei ole rikutud. Ma räägin lahti siinkohal selle variandi, kuidas mina teen.
Kõigepealt ma ostan liha turult. Kuigi keskturg on karm koht ja raseda naisega ei maksa lihaosakonda minna, on seal liha kvaliteet siiski väga kõrge. Ma valin reeglina korraliku praetüki, mis on tagajalast lõigatud. Väikese selstkonna jaoks võtan aga välisfilee, tulemus on nii hull, et teie ja teie külalised ei mõista enam viina ka juua. Välisfileest tehes peab olema kogenud, sest liha on enne valmis kui vardasse jõuab, ma mõtlen seda täiesti tõsiselt. Aga neile, kes teevad rohkem ja rahvale, läheb jutt edasi. Järgmise sammuna puhastan liha kelmest ja liigsest rasvast. Lõikan 4 cm2 suurused tükid, mis on võimalikult ühesuurused ja sõltuvalt kogusest panen emailnõusse. Kui liha on rohkem kui 2 kg, siis jagan koguse pooleks, et maitsestamine oleks ühtlane. Maitsestamise all pean ma silmas soola ja pipra kasutamist. Ma panen soola tunde järgi, aga pange vähem, kui te arvate, et vaja on. Kui te süüa armastate teha, siis jahvatage veskist värsket pipart, kui te teete niisama pulli, siis kõlbab ka valmis purustatud pipar. Laske lihal paar tundi tõmmata ja võtke üks väike tükk ja proovige, kas soolasus on paras. Neile, kes seda kuidagi teha ei taha ja kardavad toorest liha maitsta, võib öelda, et karta pole vaja, midagi õudset teiega ei juhtu. Mul oli kunagi üks tüdruksõber, kes oli väga armas tüdruk. Talle meeldis toorest hakkliha süüa. Hakkliha pakiti vanasti 200 g pakkidesse. Kui me kassani jõudsime, oli ta juba pool pakki ära söönud. 20 aastat tagasi ei olnud hakkliha päris sellise kvaliteediga kui täna. Ei saa just öelda, et see teguviis minu kirge õhutas, aga ma olin 18 ja mu ainus mure oli, kuidas võimalikult kiiresti voodini jõuda.
Nüüd läheb asi isiklikuks, kuna me jõuame marinaadi juurde. Võtke pool klaasi allikavett, just nimelt allikavett, mitte kraanivett, et saada võimalikult puhas maitse. Lisage sinna supilusikatäis 30% äädikat ( no ma võin teha seda ka veiniäädikaga või õunaäädikaga, aga päris äädikas on kõige õigem ). Järgmine komponent on trikk, mida ma õppisin alles aastaid peale praktiseerimise alustamist – lisage supilusikatäis mett. Võite viimase lause uuesti lugeda, aga teie silmad ei petnud teid – lisage supilusikatäis mett. Mesi teeb lihaga päris mitu trikki. Esiteks muudab see marinaadis oleva äädika maitse pehmemaks. Teiseks muudab see liha pehmemaks. Kolmandaks, liha muutub küpsetamisel punakas pruuniks. Marinaadi kogus on mõeldud umbes 2 kg liha marineerimiseks. Ma ise kunagi ei mõõda sellist asja, vaid teen silma järgi, vajadusel maitsen ja lisan, kui vaja, kas vett, mett või äädikat, aga teiste jaoks seletades peab maitse panema mingitesse mõõtühikutesse. Sulatage mesi, ärge mingil juhul vett soojendama hakake, las see olla maksimaalselt toasoe. Lisage marinaad vähehaaval lihale ja segage kogu aeg kätega liha läbi. Siis võtke 4-5 küüslauguküünt, vajutage lapiti noaga peale ning tükeldage natuke, aga liiga peeneks pole vaja tshoppida. Nüüd võtke kaks kooritud sibulat ja lõigake neist poole sentimeetrise läbimõõduga rattad. Lisage küüslauk ja sibul lihale ja segage veel läbi. Pange kaanega kaetud nõu jahedasse kohta seisma ja segage nii 8 – 12 tunni järel läbi. Liha on valmis vardasse panekuks järgmine päev.