Kuna haigekassa soodustus ei kata kogu vajadust, kasutavad paljud diabeetikud pensüstla ühekordseid nõelu väga pikalt, kuigi see võib süstekohti ulatuslikult kahjustada.
Arst: insuliinisüstla nõelte korduv kasutamine kahjustab süstekohti
13. november 2014, 14:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Diabeedikeskuse juhatuse liige Ulvi Tammer-Jäätes rääkis kliinik.ee’le, et see on kõige levinum viga, mida diabeetikud teevad.
«Pensüstla otsa käib üks ühekordne nõel. Kuna nõelte soodustus hakkas kehtima alles sellest aastast, on inimesed aastaid kasutanud ühte nõela pensüstla kohta. See halvendab süstekohtade korrasolekut. Neis piirkondades tekivad suured muutused,» selgitas ta.
«Teine viga on see, et nõela katet ei panda alati korrektselt peale. Kui tehakse mitu süsti ühe nõelaga, siis nõela katte tagasi asetamisel vigastatakse nõela, see muutub nüriks ja võib murduda. On olnud juhtumeid, kui nõel on inimese sisse murdunud.
Aastaid on insuliinifirmad andnud patsiendile insuliini ostmisel ühe pensüstla kohta tasuta kaasa viis peninõela ja sellest tekkis sageli patsientidel vale arusaam, nagu peakski süstima ühe pensüstla jagu insuliini ühe nõelaga. Patsiendile on väga keeruline selgeks teha, et peninõelad on ühekordsed. Kuigi haigekassa hakkas nõeltele soodustust andma, ei ole limiit nii suur, et iga süsti saaks teha uue nõelaga. Need normid on paigast ära.»
Tammer-Jäätes lisas, et 2013. aasta lõpus toimus Melbournis ülemaailmne diabeediföderatsiooni konverents, kus ühe teemana käsitleti süstekohtade muutusi ja kuidas see halvendab diabeedi tasakaalu.
«Toodi välja, et diabeedi dekompensatsiooni põhjuseks on kuni 40 protsendil juhtudest süstekohtade kehv seisukord. Üks, mis süstekohtade tervist määrab, on nõelte piisav vahetamine ja teine on insuliini kogus. Suured doosid kahjustavad süstekohta. Kui doosid on väga suured, tuleks süst jagada mitmeks süstiks erinevate süstekohtade vahel. Siis ei ole koekahjustus nii tugev.
Tahaksime, et esimese tüübi diabeediga täiskasvanutel oleks teatud näidustuste korral võimalus kasutada insuliinipumpa. Praegu on lapsed pumbaravil, aga kui nad saavad 19-aastaseks, peavad selle lõpetama, sest pole suutelised vahendeid ise ilma soodustuseta ostma. Pumbaraviga on võimalik saavutada paremaid ravitulemusi ja jääb ära pidev süstimine.»
Tohtri sõnul kehtib insuliini süstimise puhul rusikareegel, et lühitoimelist insuliini peaks süstima kõhupiirkonda ja pikatoimelist insuliini teistesse piirkondadesse – näiteks tuharasse, reide. Tänapäeval enam ei soovitata kätte süstida.
«Kuna nõelad on järjest lühemad ja väiksemad, siis ei ole enam vajalik nahavoldi ülestõstmine. Võib süstida ka otse ehk 90-kraadise nurga all. Seda, millist tehnikat kasutada, soovitab diabeediõde igale patsiendile eraldi. Oluline on jälgida, et insuliini annus oleks täpselt valitud.»
Arst märkis, et aktiivselt sporti tegevatel inimestel ei soovitata enne trenni reide süstida, sest siis võib insuliini toime olla tavapärasest erinev. «Esimese tüübi diabeetikud on tavaliselt nii hästi õpetatud, et nad teavad neid asju. Iseasi, kas neid täidetakse. Inimene on ääretult mugav ja kõikvõimalikud protseduurid ja lisafaktorid, mis haigusega kaasnevad, püütakse kohandada endale võimalikult mugavaks.»
Ühe suure veana tõi tohter välja ka selle, et kui veresuhkur on normi läinud, jäetakse ravimid ära. «Tegelikult ei tohi nii teha, sest ravi peab olema pidev. See, et veresuhkur on normis, näitab, et ravimite doos on õige ja ravimite kasutamist tuleb kindlasti jätkata. Selle ärajätmisel tekitatakse suletud ring, kuna tuleb uuesti otsast alustada.»
Loe täispikka intervjuud kliinik.ee'st.