iDeal kampaania

Vaata, mis on Euroopa veidramate vorstide sees

Šotimaal peetakse iga-aastaselt rahvusvorsti haggise võidusöömise võistlusi.

FOTO: Andy Buchanan/AFP

Meile kodused verivorstid on omal kujul olemas praktiliselt iga maa toidulaual. CNN otsis üles kõige ebatavalisemad vorstid Euroopas ja uuris, mida nad sisaldavad.

Prantsuse andouillette de Troyes

Traditsiooniline prantsuse vorst on tehtud sea soolestiku ribadest, mis on rullitud ja kokkumässitud käärsoole sisse, millel on kergesti äratuntav kõdulõhn.

Vorst on Prantsuse Champagne Ardenne’i piirkonna maiuspala, mis on mõnevõrra ootamatu, arvestades, et ka maailma kõige peenem vahujook on samast kohast pärit.

Legendi järgi on tegemist keskajast pärineva roaga, mida tuleks teha kodustes tingimustes käsitsi. Süüa võib seda nii külmalt kui soojalt, kuigi viimane on eelistatum.

Šoti haggis

Šoti toidugurmaanide kõrgelt hinnatud toidu näol on tegemist suure vorstiga, kust tavapärase sealiha asemel leiab lambaliha.

Selle tegemiseks segatakse lamba süda, kopsud ja maks koos odratangudega ühtlaseks massiks ning topitakse lamba kõhunaha sisse.

Seejärel lastakse tal õrnal tulel podiseda valmimiseni. Lisatakse sibulat ja vürtse ning serveeritakse kaalika- ja kartulipudruga.

Haggis on raiutud ka sõnadesse – šoti legendaarne poeet Robert Burns nimetas seda verivorstide kuningaks.

Inglise verikäkk

Kagu-Inglismaa Devon ja Cornwalli piirkonna delikatess kasutab ära selle, mida nuumsigadel on külluses – seapekk – ja teeb sellest eraldi roa.

Seapeki segule kaerahelveste, ploomirasva ja odratangudega lisatakse peotäis köömneid ja küüslauku.

Roa küpsetamisel peab olema väga ettevaatlik, et pritsiv rasv kokale liiga ei teeks ning roog ise lõhki ei küpseks.

Saksa zungenwurst

Tegemist on ühega 1500st erinevast vorstist, mida Saksamaal maitsta saab. Kui Eestis on olemas verivorst, siis saksa vorstide koorekihti kuuluva Zungenwursti eestikeelne nimetus oleks «verikeel».

Zungenwursti üheks koostisosaks on tavaliselt marineeritud sea- või veisekeel. Lisaks keelele sisaldab vorstisegu loomaverd, leivapuru ja tangusid.

Värvuselt pruunikas-musta vorsti saab süüa külmalt, kuigi tavaliselt lõigatakse ta viiludeks ja praetakse või sees.

Portugali Azaruja botifarra

Portugali botifarra vorstid kasutavad neid osasid seast, mida suurem osa teisi välja jätab – kõrvad, kärss ja pea lähevad siin kõik sisse.

Tegemist on koduvorstiga, mida tehakse peamiselt seatapu hooajal (detsembrist veebruarini), et ükski osa loomast raisku ei läheks.

Azaruja botifarra on üks regionaalne versioon vorstist, mida katalaanid 19. sajandil ülejäänud Hispaaniale tutvustasid.

Hispaania morcilla de Burgos

Euroopas võib leida väga erinevaid verivorste. Selles Põhja-Hispaania vorsti on kokku segatud veri, riis ja sellised maitsetaimed nagu pune, sool, must pipar ja paprika. Searasv seob selle massi paremini kokku ja suured sibulatükid lisavad visuaalselt efekti.

Pärast läbikeetmist süüakse seda tavaliselt peenikeste viiludena. Kõige algupärasem viis seda serveerida on lehma soolikanahas. Vorsti tavapärane värvus on pruun, mitte must.

Taani blodpølse

Kui enamus verivorste on soolased, siis taanlased on enda omasse pannud lisaks tavapärastele koostisosadele ka ohtralt magusaid toiduaineid – piima, rosinaid, suhkrut ja kardemoni.

Magusa verivorsti sünnil on huvitavad ajaloolised põhjendused. Varasematel aegadel nähti suhkrut mitte ainult magusainena, vaid ka maitsetugevdajana. Seega suhkru lisamisel tugevnes ka teiste verivorsti koostisosade maitse.

Vorsti serveeritakse tavaliselt hautatud õunte, kaneelivõi ja siirupiga.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles