Soolevähi esmased sümptomid võivad olla vähemärgatavad

Soolevähi esmasteks tunnusteks võivad olla meeleolumuutused, väsimus, isu ja kaalu langus ning sageli episoodilised ja algselt mööduva iseloomuga valud kõhupiirkonnas.

FOTO: Scanpix/AGE

Paljudes arenguriikides on domineerivaks probleemiks nakkustest või ebatervest elukeskkonnast tingitud kasvajad, nagu maksavähk, maovähk või emakakaelavähk. Sarnaselt iseloomustab spetsiifiline vähihaigestumus ka arenenud riike, kus sageli domineerivad rinnavähk, eesnäärmevähk ja jämesoolevähk.

Jämesoolevähk on sotsiaalne ja meditsiiniline probleem just kõrgema elatustasemega riikides, asetudes vähisurma põhjustajana esimese kolme sagedasema vähitüübi hulka.

Ka Eestis on jämesoolevähk sageli esinev pahaloomuline kasvaja. Igal aastal avastatakse Eestis peaaegu 800 uut soolevähijuhtu, mis moodustab veidi üle kümnendiku kõigist vähijuhtudest. 40 protsendil juhtudest on algkoldeks pärasool ja 60 protsendil juhtudest käärsool.

Sarnaselt teiste riikidega on ka meil jämesoolevähk eelkõige eakate, aga kindlasti mitte ainult eakate inimeste haigus.

Nüüdisaegsete arusaamade järgi tekib jämesoolevähk astmelise vähitekkeprotsessi tulemusena algselt healoomuliste limaskestamuutuste ehk polüüpide baasil. Protsess tervikuna on rõhuval enamikul juhtudest pikaaegne (10–15 aastat).

Riskifaktoriks vanus

Jämesoolevähi olulisim riskifaktor on iga. 90 protsenti jämesoolevähi juhtumitest esineb inimestel, kes on vanemad kui 50 eluaastat.

Rohkem kui ühe jämesoolevähijuhu esinemine esimese astme sugulastel või vähijuhu esinemine lähisugulastel alla 45-aastasel inimesel neljakordistab soolevähi statistilist riski. 5 protsenti kõikidest jämesoolevähkidest on teadaoleva mehhanismiga geneetiliselt tingitud.

Jämesoolevähk tabab 75 protsendil juhtudest nn tavalisi inimesi, kellel puudub geneetiline eelsoodumus. Riski haigestuda jämesoolevähki tõstavad järgmised faktorid: alkoholi liigtarvitamine, suitsetamine, rasvumine.

Riski langetavad füüsiline aktiivsus (aspiriini ja teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ainete tarvitamine – 30 protsenti väiksem risk, kuid ettevaatust: samas võib tõusta ülemise seedetrakti haavandite ja veritsuse risk, samuti ajuverevalanduste risk), naistel ravi naissuguhormoonidega (ettevaatust: tõstavad mõnevõrra riski rinnavähi osas, samuti südame ja aju isheemiliste episoodide riski).

Söömisharjumuste muutmine (rasva osakaalu vähendamine, puuviljade, juurviljade ja kõrge kiudainetesisaldusega toitainete osakaalu suurendamine) ei muuda mõõdetavalt soolevähi riski.

Esmased kaebused

Selleks hetkeks, kui inimesel tekivad kaebused, on jämesoolevähk sageli juba vähemalt keskmise suurusega.

Tunnusteks on meeleolumuutused, väsimus, isu ja kaalu ebaselge langus, sageli episoodilised ja algselt mööduva iseloomuga valud kõhupiirkonnas. Valud on enamasti hootise iseloomuga ja vahelduva intensiivsusega.

Püsiv valu konkreetses piirkonnas viitab sageli – kuigi mitte alati – juba ümbritsevaid struktuure haaravale ja suhteliselt levinud kasvajale. Esineda võib lima või vereeritus pärasoolest, vormi ja konsistentsi muutust väljaheite osas. Sooletegevus võib muutuda ebakorrapäraseks, kalduvusega nii kõhukinnisuse kui kõhulahtisuse suunas.

Suurem osa sooletegevuse häiretest ja kõhuvaludest ei ole seotud jämesoolevähiga. Samas võivad soolekasvaja esmased sümptomid olla vägagi vähemärgatavad. See rõhutab taas mõistliku kahtluse olemasolu vajalikkust nii patsiendi kui arsti poolt.

Esimene ja sageli olulisim samm täpse diagnoosi suunas on usalduslik ja põhjalik vestlus oma perearstiga ning esmane arstlik läbivaatus – sellest saab alguse edasiste, täpsustavate uuringute vajaduse selgitamine.

Mõistlik on lihtsama vereanalüüsi tegemine, kus võivad ilmneda rauapuudusel põhineva kehvveresuse ja põletikunäitajate tõusu tunnused. Absoluutse kindlusega jämesoolevähki kinnitavat või ümberlükkavat vereanalüüsi pole kahjuks olemas.

Küll on alati võimalik teha ka apteegist saadav analüüsikomplekt peitevere määramiseks väljaheites. See on kolmveerandil juhtudest kasvaja olemasolul ka positiivne ehk kasvajast tingitud ja enamasti palja silmaga mittemärgatavat verekadu kinnitav.

Lisauuringute vajaduses veendumisel on mõistlik patsiendi suunamine spetsialisti juurde, kes otsustab koostöös edasiste eriuuringute vajalikkuse ja spetsiifika.

Kuuendik jämesoolevähihaigetest pöördub arstile erakorraliselt, kuna tekkinud ja suurenenud soolevähk pole eelnevalt arsti poole pöördumiseks küllaldasi kaebuseid andnud. Üldised ravitulemused on halvemad ja ravirisk on erakorralise pöördumise korral plaanilise tegevusega võrreldes kõrgem. Seetõttu tuleks ka näiliselt kergete vaevuste korral, eriti kui need mõistliku aja jooksul ei möödu, pöörduda arsti poole põhjuse teadasaamiseks.

Ravi on arenenud

Jämesoolevähi ravi on viimase kahe aastakümne jooksul oluliselt arenenud. Valdav ravimeetod on jämesoolevähi korral endiselt kirurgiline ravi.

Lisandunud on ka uusi ravimeid, seejuures lisaks traditsioonilistele keemiaravimitele ka ravivõimalus kehaomasemate, konkreetsetele valgulistele struktuuridele suunatud bioloogiliste ehk nn märklaudravimitega.

Viimased lisavad oluliselt raviefektiivsust ja võimaldavad ravi olukorras, kus vähirakk on kaotamas tundlikkust algselt kasutatud ravile. Olulisim võimalus jämesoolevähi üldiste ravitulemuste parandamisel ja inimeste elude säästmisel on jämesoolevähi tekkeprotsessi kella ettekeeramine ehk kasvaja avastamine perioodis, kus kaebusi veel pole või veelgi enam – juba vähieelsete muutuste staadiumis.

Selleks on enamikus arenenud riikides ellu kutsutud jämesoolevähi sõeluuringute programmid. Sellised programmid on suurte teaduslike uuringute alusel tõestanud oma efektiivsust jämesoolevähist tingitud surmade ja ka jämesoolevähi esinemuse vähendamisel.

Lisaks on selliselt avastatud kasvajad väiksemad ning seega ka paremate ja patsiendile vähem koormavate ravitulemustega. Sõeluuring tähendab programmilist-plaanipärast uurimist elanikkonna teatud vanusegrupis, kel puuduvad jämesoolevähile viitavad kaebused. Seega on tegemist väliselt tervete inimestega meie ümber.

Jämesoolevähk on õigeaegselt avastatuna ravitav haigus. Sel perioodil ravituna on tervenemise tõenäosus väga suur. Võimaluse haiguse varajaseks avastamiseks ja vajadusel vähieelsete muutuste ravimiseks annab ka regulaarne sõel­uuringuprogrammis osalemine.

Sõeluuringud Eestis

•    Praktikas on jämesoolevähi skriiningprogrammides kasutatud kaht metoodikat: peitevere uuringut väljaheitest ja soole endoskoopilist uurimist.

•    Enamik Euroopa riikidest, sealhulgas meie lähinaabrid (Soome, Leedu, Läti), on aluseks võtnud peiteverepõhise skriiningu.

•    Eestis on sõeluuringutega planeeritud alustada 2016. aasta esimeses pooles. Täpse metoodika ja logistilise korralduse väljatöötamine praegu käib. Suure tõenäosusega saab selleks kord kahe aasta tagant tehtav peitevere analüüs väljaheitest.

•    Peitevere avastamisel (oodatav umbes 5–6 protsenti inimestest ja mitte alati tingimata vähiga seotult) soovitatakse uuritavale edasist eelistatavalt, kuid mitte ainult, endoskoopilist uuringut.

ALLIKAS: Tiit Suuroja, Põhja-Eesti regionaalhaigla

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada
Tagasi üles