Abieluvoodi on liiga suur, ebahügieeniline ja ohuks modernsele pereelule?

1950. ja 1960. aastatel ei pidanud arhitektid abieluvoodit mehele ja naisele just kõige sobilikumaks magamiskohaks.

FOTO: SCANPIX

Uurides 1950. ja 1960. aastatel Taanis popiks saanud väikeste tüüpmajade mõju inimeste elule, avastasid ajaloolased, et tol ajal käis debatt abieluvoodite kaotamise teemal.

Arutelu eestvedajateks olid radikaalsete vaadetega arhitektid, kelle hinnangul ei sobinud suur voodi väikeste tüüpmajade väikestesse tubadesse, vahendas Videnskab.dk.

Teiseks oli selle alt keeruline tolmu pühkida ja see läks vastuollu visiooniga ideaalsest perenaisest, kes pidi ette näitama igati säravpuhta kodu.

Kolmandaks põhjuseks oli kodudesse jõudnud demokraatia idee – kõikidel pereliikmetel pidi olema võimalus olla omaette. Naise jaoks tähendas see pelgupaika mehe pideva tähelepanu eest ja võimalust vahekorrast keeldumiseks.

Üks uuringu tegijatest lektor Mogens Rüdiger selgitas, et eraldi voodite mõte poleks arhitektidele ilmselt pähe tulnud, kui nad oleksid soo jätkamist abielus kõige olulisemaks pidanud. Pigem oli mõtteks see, et mees ja naine peaksid olema võrdväärsed partnerid ja sõbrad.

Tolleaegsete tüüperamute plaanides oli igale pereliikmele joonistatud kuueruutmeetrine pind, kus omaette olla, näiteks lugeda. Kui akud nii-öelda täis laetud, sai minna elutuppa, kus siis partneriga võrdsete vestlust pidada.

Kõikide ideede ja jooniste kõrval tuli ajalugu uurides siiski välja, et abielupaarid eelistasid ka tol ajal ikka ühes voodis magada ning samuti ka nende ideede taga olnud kuulsad arhitektid. Küll aga said omaette toad lapsed.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada
Tagasi üles
Back