Uue uuringu järgi sõltub see, kui palju keegi öösel magada saab, teatud määral tema geenidest.
Hea uni võib sõltuda geenidest
5. detsember 2014, 11:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Geneetilised erinevused mõjutavad unemustreid,» ütles uuringu kaasautor, uneuurija ja Harvardi meditsiinikooli dotsent dr. Daniel Gottlieb. «See uuring on üks esimestest, mis tuvastab need geneetilised erinevused ja loodetavasti aitab see meil paremini aru saada unehäirete põhjustest ja nende seostest teiste oluliste haigustega,» lisas ta Web MD-le.
Uuringu tulemused viitavad võimalusele, et sõltuvalt teatud geneetilistest variatsioonidest võib ööune pikkus varieeruda mõne minuti võrra. Kuid uuringu tähtsus võib peituda hoopis selles, et ta võib aidata aru saada ka teatud geenide mõjust aktiivsus- ja tähelepanuhäirele ja dibeedile.
Teadlased usuvad, et see, millal ja kui kaua inimesed magavad, on teatud määral päritav. Une pikkust mõjutavad Gottliebi sõnul ka sellised seisundid nagu diabeet, kõrge vererõhk ja depressioon.
Tema sõnul on võimalik, et teatud geenivariatsioon põhjustab uneprobleeme, mis omakorda soodustavad kõrge vererõhu teket. Kuid samuti on võimalik, et geen ise mõjutab otseselt mõlemat, sest enamikul geenidest on korraga mitu funktsiooni.
Oma värskes uuringus võtsid teadlased vaatluse alla 47 180 Euroopa ja 4 771 afroameerika päritolu inimese geenid ja uneharjumused. Nad tuvastasid kaks geneetilist variatsiooni, mis on seotud une pikkusega. Üks nendest oli otseselt seotud umbes kolme lisa-uneminutiga öö kohta.
Seejärel uurisid teadlased varasemaid uuringuid samade geneetiliste variatsioonide kohta.
Gottliebi sõnul õnnestus neil tuvastada kindel DNA piirkond, mis tundub mõjutavat seda, kui kaua inimene magab. Ühe kindla geenivariatsiooniga inimesed magasid veidi kauem kui teised ning lisaks esines neil vähem aktiivsus- ja tähelepanuhäiret ning ka nende veresuhkru tase oli madalam.
Teine DNA piirkond, mis osutus seotuks lühema ööunega, on aga sama piirkond, mida on varem seostatud psühhiaatriliste probleemidega, muu hulgas depressiooni ja skisofreenia riskiga.
Jim Horne Inglismaa Loughborough' ülikooli uneuuringute keskusest hoiatas aga, et antud uuringutulemuste põhjal ei tasu liiga suuri järeldusi teha, kuna kõnealuste geenide mõju unele on väga väike ning tegelikult mõjutab und väga palju erinevaid faktoreid.