Viin – seitse sajandit vana jõulutava sünnikoht

Viini jõuluturg – siit sai see komme seitse sajandit tagasi alguse.

FOTO: Reuters/ScanPix

Novembri keskpaigast jõuludeni jäävad Austrias – eriti Viinis – ehituskunsti ja muuseumide, kohvikute ja kontserdisaalide, kuulsate galeriide ja butiikide uudistajate teele jõuluturud, millest kuidagi mööda ei saa.

Lugematute tänavakaunistuste tulukesed tõstavad sombustel ja vihmastel päevadel tuju ja veenavad, et ka lumeta advendiaeg võib omamoodi ilus ja helgegi olla. Kõlab ju sel ajal paljudes pühakodades kaunis muusika ja sageli lubatakse juhuslikke möödakäijaid heliteoseid (tasuta) nautima.

Pole midagi meeldivamat, kui näiteks pärast mitmetunnist linnatuuri korraks kirikus jalga puhata, et siis edasi põigata jõuluturule, kus teevad ilma aurav punš, suhkrumandlid, kastanid ja hoogne seltsielu.

Seitse sajandit vana tava

Jõuluturgude sünnipaigaks peetakse Viini, kus 13. sajandi viimasel kümnendil peeti detsembriturgu. Tänapäeva peetakse igas Austrias linnas jõululaata. Asjatundjate hinnangul on neist muljetavaldavamad Viinis ja Salzburgis, uhkeimaks loetakse pealinnas raekoja väljakul ning Mozarti sünnilinnas Residenzplatzil ja Toomkiriku ees peetavaid müügiüritusi.

Nagu meilgi, nii pakutakse seal jõulukingitusi, kuuseehteid, käsitööd ja maiustusi ning kehakinnitust ja kuumi jooke, alkoholiga ja ilma. Muidugi ilmestab iga turgu kullas ja karras jõulupuu ning kõikjal on lõbustusi lastele, alustades jõulurongidest ja lõpetades õnneloosiga.

Siin-seal ilmuvad pimeduse saabudes jõuluturgude lähedusse imekenad kuldsete juuste ja inglitiibadega jõululaste valgusskulptuurid. Mulle oli suureks üllatuseks, et Austria lastele jätab jõuluõhtul salaja kingitused kuuse alla just jõululaps.

Jõuluturgudel ei käi ainult kauplemine, seal käib ka tants ja trall. Kuulasin-vaatasin huviga väikeses Welsis kohaliku pasunakoori esinemist.

Meilgi tuntud viise oli kuulama tulnud igas vanuses inimesi – arusaadavalt lahkusid teismelised väljakult kohe pärast kontserdi ametlikku osa, aga väiksemad jäid vanemate ja vanavanematega kauemaks – kes mängima, kes naabritega muljeid vahetama.

Ühtaegu üllatav ja armas oli vaadata, kuidas sugulased-sõbrad ja tuttavad võivad tundide kaupa hõõgveini mekkides jutelda, nende neljajalgsed kaaslased kõrval kannatlikult ootamas.

Koerasõbrana meeldib mulle väga austerlaste komme kutsuga kõrtsis ja kaupluses käia, ainult toidupoodi neid ei lubata. Olenemata tõust, peavad sealsed penid end väga viisakalt üleval.

Mitu magusat näitust

Austria oma haarava ajaloo, omanäolise arhitektuuri – nii vanaaegse kui ka modernse – ja tohutute kultuuriväärtustega on tõeline turismimagnet. Kuuepäevasel reisil imetlesin ehitisi, põikasin kuulsaisse kirikuisse ning käisin kunsti- ja disaininäitustel.

Kaks päeva Viinis möödusid lennates. Kulgesin südalinnas, ahmides Kärntner Straße, Grabeni ja Kohlmarkti äritänava melu ja butiikide stiilseid interjööre, vaimustusin Stephansdomi katedraalist ja Karlsskirchest, Riigiooperist ja kunstinäitustest.

Soovitan neil, kes külastavad Austria pealinna enne 11. jaanuari, käia Albertina muuseumis Joan Miró näitust vaatamas. Tegemist on kuulsa katalaani maalide, skulptuuri ja keraamika täiusliku ülevaatega, mis on koostatud tuntud erakogudest ja mainekate muuseumide kollektsioonidest pärit teostest.

Kauaks jääb meelde kunstiajaloo muuseumi sügistalvine publikumagnet – Velàzquezi väljapanek lummavate portreedega.

Kuna üks mu kirgi on disain, püüan igal maal ka tootekunsti ajaloole pilku heita. 1864. aastal asutatud Austria tarbekunstimuuseumis (MAK), mis on esimene omataoline Euroopas, kulus mitu tundi näitustega «Wien 1900. Disain/Tarbekunst 1890–1938» ja «MAK Design Labor». Kui stiilne ja tänapäevalgi moodne oli 20. sajandi alguses Austria-Ungari keisririigis valmistatud mööbel, tekstiil, tapeedimuster ja lauanõud.

MAKi disainilabori ekspositsioon ärgitas mõtlema, mis on meie elukorralduses, köögi- ja söögikultuuris poole tuhande aasta jooksul muutunud ja kas inimkond on alati õigesti käitunud?

Gustav Klimti teoseid nägemata ei saa ju ometi Viinist lahkuda. Seekord oli mu eesmärk üle vaadata maagilise kullatud loorberikupliga Secessioni näitusemajas Klimti monumentaalteos «Beethovenfries» – ja see oli seda väärt!

Nüüdiskunsti uurisin Linzis ja Salzburgis. Mõlemas linnas esitleti seda uutes ja moodsates muuseumihoonetes. Mitte ainult Austria ajaloolised lossid, vaid ka tänapäeva arhitektuur on seal vaimustav. Veendusin selles ka Salzburgi ja Welsi aedlinnades jalutades.

Reis sai liiga ruttu otsa. Kuigi olin enda arvates üpris realistliku ajakava koostanud, jäi seekord palju plaanitut ellu viimata ja kohti nägemata, sest Viini šnitslit, kohvikuid ja kohvi, kooke ja šokolaadi ei ole võimalik nautida kiirustades. Võtkem austerlastest eeskuju ja tundkem elust ikka mõnu!

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus

Populaarne

Tagasi üles