Eesti kirikute nõukogu jõululäkitus

Triin Ärm
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kellad Arsise kelladeansambli kontserdil Jaani kirikus.
Kellad Arsise kelladeansambli kontserdil Jaani kirikus. Foto: Elmo Riig

Hea eestimaalane!

Pisut rohkem kui kaks aastatuhandet on möödunud Lunastaja sünnist inimeste maailma. «Sõna sai lihaks ja elas meie keskel» (Jh 1:14). Paljude eestimaalaste hingest pole kadunud soov minna jõululaupäeva õhtul pühakotta ja seejärel süüdata küünlad kodusel jõulupuul. Ikka leidub neid, ja mitte vähe, kes keset karmivõitu reaalsust igatsevad midagi, mis toob südamesse soojust ja hinge helgust, ühtlasi soovi olla lihtsalt parem, mõistvam ja andestavam. Samuti toob jõuluaeg nii silmadesse sära kui ka kingiootust.

Möödunud aastast meenub mõndagi head, milles paljud meist on aktiivselt osalenud. Nimetagem siin sügavalt meie rahva hinge läinud ajaloolise tagasivaatega laulu- ja tantsupidu, kus koosolemist ja sooja inimlikku puudutust nautisid nii noored kui eakamad ja seda valdavalt karsketena. Kiiduväärt on algatused, kus vabatahtlikud on ühendanud käed, et abistada puudust kannatajaid oma kodumaal ja sõjast räsitud Ukrainas; või traditsiooniks kujunenud «Teeme ära» talgud, «Kodutunde» ja «Jõulutunneli» tüüpi ettevõtmised, tuleõnnetustes kodu kaotanud perede abistamine, kirikute ja koguduste poolt toidu ja riiete jagamine, kui mainida vaid mõnda eestimaalaste ligimesest hoolimise fakti.

Kummatigi ei taha me n-ö vaiba alla pühkida meie ühiskonna murekohti. Kristlastena teame, et me ei ole pandud kohtuniku, vaid kaasvastutaja rolli. Peaksime aeg-ajalt peeglisse vaadates küsima: «Ega sool ole kaotanud oma mõju?» Miks on meie rahvas ikka hõivamas esimesi kohti maailma nutuses statistikas? Surmad ületavad sünde, seinast seina on meil kõikvõimalikke sõltlasi, hägustada püütakse abielu ja pereväärtusi, lokkab kodu- ja koolivägivald. Viimased on meid äsja eriti valusalt puudutanud. Kõik on kuulnud väidet: «Eksimine on inimlik». Tegelikult on see ainult esimene osa kirikuisa Augustinuse suurepärasest mõttest: «Inimlik on eksida, aga kuratlik on uhkuse tõttu eksitusse jääda».

Me ei taha ju seda. Jõuludega seoses on paslik meenutada, et 800 aastat tagasi pühendati meie maa neitsi Maarjale. Oli ju tema see, kes viidates Jeesusele, lausus: «Mida iganes Tema teile ütleb, seda tehke» (Jh 2:5). See, mida Kristus ütles oma õpetuse ja eeskujuga, võib kokku võtta ühte lausesse: Armasta ja austa oma Loojat kogu oma südamest, kogu oma jõust ja kogu oma mõistusest ning oma kaasinimest nagu iseennast. See kuldreegel on aegumatu ja kehtiv ka 21. sajandil. Nõuete «latt» on asetatud kõrgele, kuid millestki vähemast ei piisa, et elada elu, mis väärib elamist. Aidaku meid selleks Jumal!

Lihtsast inimlikust hoolivusest ja armastusest valgustatud jõule ning 2015. aastat soovib sulle Eesti kirikute nõukogu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles