/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
Kuni teatud vanuseni on igaüks meist uskunud, et jõuluvana on päriselt olemas. Tänapäeval on vanemate seisukohti selles osas erinevaid: ühed on veendunud, et usk muinasjuttudesse tuleb luua ja seda usku säilitada, teised väidavad, et lapsi ei tohi eksitada, sest varem või hiljem saavad nad teada, et jõuluvana tegelikult ei ole.
«Arvan, et on vaja uskuda, see on osa lapsepõlvest. See on imeline aeg. Miks laps peaks teadma, et jõuluvana ei ole? Isegi täiskasvanud peaksid hoidma usku, sest usk põhineb asjaolul, et universum on piiritu ja kõik on võimalik. Imedesse uskumine on meeldiv igas vanuses,» avaldab Emmede Klubis arvamust psühholoog Alika Sorokin.
Kui lapsed on väikesed, võimaldavad vanemad neil mõista, et maailm on turvaline - nad ise loovad oma laste jaoks maailma, kus eksisteerivad imed. Selleks ajaks, kui laps õpib, kuidas iseseisvalt oma vajadusi rahuldada, õpib ta looma endale ise imesid.
«Võib-olla keegi leiab, et see kõlab kummaliselt, kuid usk jõuluvanasse on mõnes mõttes sarnane usuga Jumalasse, sest jõuluvana on sündinud Püha Nikolase legendist. Lapse jaoks on see väga arusaadav ja selge,» ütleb Sorokin.
Kui oleme öelnud varases lapsepõlves lapsele, et jõuluvana ei ole, siis kasvatatakse psühholoogi sõnul tegelikult last ateistiks: «Usk on elu alus,» ütleb Sorokoin, kelle sõnul tuleks peale usu loomise, seda ka hoida ja tugevdada. «Väga hea võimalus on kirjutada koos lapsega jõuluvanale kiri, ja kõige parem, kui laps saab jõuluvanalt ka vastuse.»
Hea lugeja, mis Sina arvad? Kas pead jõuluvanasse uskumist õigeks või arvad, et vanemad peaks lastele tõtt rääkima?