Kasvatusteadlane soovitab meediat rakendada lapse arenguks

Vinteri sõnul on meedia tänapäeva lapse kasvukeskkond samavõrd kui kodu, lasteaed, kool ja muu, sest suur osa sellest, mida laps maailmast teab, teab ta meedia vahendusel. «Me võime rääkida potentsiaalsetest negatiivsetest mõjudest, kuid enam peaks tähelepanu pöörama tegelikult sellele, kuidas neid mõjusid suunata ja lapse arengu tennistusse rakendada,» leiab Vinter.

Vinter soovitas meediasse suhtuda kui rikkalikku teabekanalisse, mis sisaldab nii harivat kui ka lastele sobimatut ja ebaeakohast materjali. «Ma ei pea sugugi õigeks ega ka võimalikuks lapse meediast eemale hoidmist. Pigem nõuab see nii lapsevanemalt kui ka õpetajalt seda, et meediast nähtu ja kuuldu üle arutletaks, püütakse koos vaadata sõnumite taha ning räägitakse lahti asju, mis on lapsele uued või häirivad,» soovitas ta.

Õppejõud tõdes, et praegu õpetajad küll märkavad meedia võimalikke mõjusid lastele, kuid üsna puuduliku ettevalmistuse tõttu jäädakse nendega tegelemisel sageli hätta. Ka õppetegevustes püütakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat pigem vältida või kasutatakse neid pigem muu õppetegevuse ilmestamiseks, mitte meedia mõistmise kujundamisel. «Meediatekstide või -piltide üle arutlemine pole lasteaias väga tavapärane praktika,» sõnas ta.

«Meedia kaudu saab lastele õpetada põhimõtteliselt kõike – kujundada väärtushinnanguid, õppida keeli, avardada silmaringi, nautida kunsti, saada impulsse vestlusteemadeks, suhelda, lõõgastuda, hankida infot, arendada mõtlemist,» loetles Vinter.

Hirmud tulevad meediast

«Ka negatiivsed meediasõnumid võivad olla lapse jaoks õpetlikud, kui täiskasvanud sellesse sekkuvad, selgitades ja väärarusaamade tekkimist vältides.»

Lastega saab teadlikult koos vaadata televiisorit ning arutleda nähtu üle – mis jäi arusaamatuks, mis hirmutas, mis rõõmustas. «Uurimused on näidanud, et paljud laste hirmud saavad alguse meediast, näiteks sõjahirm,» sõnas Vinter lisades, et see pole võõras täiskasvanutelegi. Näiteks meenutas ta hiljutist seagripi-hirmu.

Vestlused meediasisust aitavad tema sõnul lastel õppida eristama reaalsust fiktsioonist ja väljamõeldisest ning kujundada terviklikku pilti ümbritsevast, sest muidu koosneb meedia nõrgalt seostatud fragmentidest. «Lisaks meediakirjaoskusele annab see võimaluse arendada ka lapse mõtlemist,» kinnitas Vinter.

Samuti pani ta vanematele südamele, et laps ei õpi ainult meedia vahendusel, vaid ka sellest, kuidas talle olulised täiskasvanud sellele reageerivad. «Ka selle kaudu on võimalik kujundada teadlikult, aga samas märkamatult laste arusaamu maailmast. Lapsevanema alandavad või kiitvad kommentaarid meedias nähtud inimeste aadressil kas siis sugupoolest, rassist, välimusest või muust lähtuvalt kujundavad lastes hoiakuid ja arusaamu.»

«Kindlasti tuleks maast-madalast tutvustada lastele ka online-etiketti – mis on keelatud reaalses maailmas, on ka internetis: halvustamine, kiusamine, valede levitamine. Solvavaid pilte ei tohi üles laadida, teiste inimeste faile või tekstisõnumeid lugeda – need on mõned näited sellest.»

Uuringu näitavad teadmatust

Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis tehtud uurimused näitavad, et Eesti lapsed on ühed riskialtimad internetikasutajad ja vanemad, kes last meedia osas juhendavad või reguleerivad, on pigem erandid.

«Sama näitavad ka mitmed lasteaiaealiste laste vanemate arusaamu ja arvamusi kajastavad üliõpilasuurimused. Lapsed toimetavad meediamaastikul juba maast madalast suhteliselt iseseisvalt ja õpivad sealt seda, mis neile tähenduslik ja oluline tundub,» tõdes Vinter. «See aga ei pruugi olla alati see, mida vanem oma lapsele soovib või vahendada ja õpetada püüab.»