Püüame igal aastal vähemalt paar korda koristada koera kuute. Jah, meie koeral on kaks kuuti. Üks on selline korralik talvine kuut - eraldi esiku ja magamistoaga, topelt soojustatud seinad ja lumesaju jälgimiseks klaasist aken. Teine jälle on selline vanem, ka nii esiku kui ka eraldi magamistoaga, aga ilma topeltseinte ja aknata.
Ühesõnaga igal aastal vähemalt korra võtame kuudist vana põhu välja, paneme uue asemele (õnneks on veel tuttavaid põllumehi, kelle käest saab varuda põhku) ja peseme ühe kuudi akna puhtaks. Sel aastal võtsime käsile ka mõlema kuudi välisilme värskendamise ja peitsisime kuudid üle. Ja siis äkki oligi ühe kuudi peal...APPI, ÄMBLIK. No see oli küll ülemõistuse suur ämblik.
Meil on ämblikke alati palju olnud, igas suuruses ja igasuguseid ja mul ei ole kunagi nende vastu midagi olnud, aga sellist ma ei olnud näinud. Tal olid suured natuke karvased jalad, herilase kujuga keha - aga muidugi mitmeid kordi suurem - ja kui ta pärast muru peal jooksis, siis muru krõbises samal ajal :-S.
Kui ma enne ämblikke ei kartnud, siis nüüd kardan, ausõna. Lisaks ei ole ma peale seda eriti aias liikuda julgenud. No ja see ei saa kindlasti Eesti ämblik (st Eestis resideeriv ämblik) olla. See lihtsalt ei ole võimalik. Äkki ta ikka oli ainult läbisõidul (või läbironimisel) ja ei jää meile alaliselt :-S....
Aga muidu on peaaegu juba sügis. Naabrite kasel on juba suur osa lehtedest kollased ja eile oli aias maas ka esimene kollane vahtraleht.
Heleni aed asub siin.