Raamatuarvustus: «101 lille» harib ja pakub silmailu

FOTO: Tarbija24

Eesti ühe parima taimetundja Toomas Kuke koostatud ja kirja pandud «101 Eesti lille» võiks jõuda iga vähegi loodusehuvilise riiulisse. Raamatu tugevuseks on kindlasti see, et tegemist on originaalmaterjaliga just nende kaunite ja põnevate õieliste kohta, mida meie ümber erinevatel aastaaegadel kohata võib.

Lilled ja ei-lilled

Kevadel lapsega aiast koju jalutades õppisime kärmelt selgeks peamiste siinsete kevadlillede nimed, tarkuse kogumiseks sai juurde ostetud rootsi keelest tõlgitud «Minu esimene lilleraamat». See on küll värvide järgi mugavalt jaotatud, ent kui kõiki teel kohatud lilli vahvast kogumikust ei leidnud, tekkis soov põhjalikuma kirjanduse järele. Nii jäimegi põnevusega ootama «101 lille».

Laialt levinud ja armastatud kevadlilli lumikellukest, märtsikellukest ja siniliiliat ei leia ometi ka siit. Ju on autoril selleks omad põhjused. Toomas Kukk märgib sissejuhatuses, et üritas jagada lilli «lilledeks» ja «ei-lilledeks», ning et tegemist polegi ammendava valikuga. Selge see, lilli on  üksjagu rohkem kui sada ja üks. «Valisin siia enamasti kõige tuntumad ja sagedamad liigid, mis mulle tundusid kõige «lillemad»,» selgitab ta.

See-eest on raamat kohe kindlasti hariv ja lilleteadmisi rikastav. Nii saan kinnitust nime aimdusele igapäevaselt teel kohatud kukekannuste osas, mis ikka veel õitsevad, või ausalt tunnistades mäletasin vaid sarnase kujuga lõvilõugasid vanaema aiast.

Mahlakad nimed

Kohati on lugemine aga suisa lustakas. Ja mis harib paremini kui hea huumor? Näiteks rahvakeeli karukell, ametlikumalt ojamõõl (lk 114) toob pisara silma oma vahvate rahvapäraste nimetustega, millest üks mahlakamaid ehk mesiperse – ja see nimetus on omal moel isegi veel üsna sünnis.

Info rahva suus levinud nimede kohta toimib ka vastupidi. Nii saan teada, et varases lapsepõlves vanaema poolt õpetatud meelespea või ära-unusta-mind tegelikuks nimeks on hoopis mets-lõosilm, ehkki mõnes kandis on romantiline lilleke saanud ka suisa vastupidise tähendusega nime – äraunustuslill.

Raamat on kõvade kaantega ja lillede teemale kohaselt kaunilt kujundatud, nii et tekitab huvi ka pisemate lillesõprade seas. Iga õieiludus on nummerdatud ja varustatud mitmekülgse informatsiooniga alates õitsemisajast kuni levikukohtadeni välja, sh Eesti kaardil märgituna. Otseloomulikult leiab taime põhjalikuma kirjelduse ja ülevaate kasutusalade ja eripärade kohta, ka mürgisuse või hoopis meditsiinis kasutamise kohta.

Kirjanduslikku lisaväärtust annavad erinevate eesti autorite, Contrast Henrik Visnapuuni, temaatilised luuletused iga lille juures, mõned neist ekstra selle raamatu jaoks kirjutatud. Mõni luuletus on samal ajal ka kui rahvatarkus – «raudrohuteega loputa alla kurgust sügisenukrus» Ellen Niidult.

Mitmete nõuandjate, fotograafide ja kirjanike kaasamisega on raamatu autorite hulk kaudselt märksa suurem, mis teeb Toomas Kuke valikul loodud lillemaailma avastamisretke eriti paeluvaks.

Toomas Kukk «101 lille» (Varrak, 2010)

222 lk, kõva köide

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles