«Ma ei jäta nutvat last lasteaeda maha»

Lasteaia lävel nuttev laps jätab pärast vanema lahkumist nutmise enamasti üsna kiiresti.

FOTO: SCANPIX

Lapsed on erinevad - mõni vajab nii väga suhtlemist eakaaslastega, et tema jaoks pole sõime või liitrühma minek sugugi raske, teine jällegi klammerdub lasteaia lävel meeleheitlikult ema või isa külge ja valab pisaraid, kirjutas ajakirja Lasteaed.net peatoimetaja ja tegev eelkoolipedagoog Ülle Tõnumaa.

Olukorda, kus laps jala küljes ripub ja karjub, on vanemal raske taluda. On vanemaid, kes ütlevad: «Ma ei jäta nutvat last lasteaeda maha.» Sellises situatsioonis tasuks aga kuulata kogemustega lasteaiaõpetaja nõuannet: «Teie laps jätab paari minuti pärast nutmise, minge rahulikult tööle. Kui laps nuttu ei jäta, helistan teile ja kutsun tagasi.»

See on tõsi, laps rahuneb peagi. Ta on põnevas ümbruses, tema ümber on palju eakaaslasi, kes liiguvad, mängivad, keerutavad hularõngast, vaatavad pildiraamatuid ja joonistavad.

Et lapse nutust ei tasu ära ehmuda, tõestab ka näide eesti keelega kimpus olnud Maximusest, kes kuulus pigem nende laste hulka, kellele lasteaeda minek pisarad silma tõi.

Maximus nuttis alati…

Maximus nuttis alati, kui ema ära läks, kuid oli siiski nõus mulle käe andma ja rühma tulema. Kord vaatasime ühest ja teisest aknast välja, et kus kass on. Kassi polnud. Siis märkasin kuuri katusel palle ja rääkisin Maximusele, et suured poisid on vist jalgpalli mänginud. Juhtisin tema tähelepanu ka sellele, kui tugev tuul väljas on ja kuidas puude oksad liiguvad. Äkki lükkas tuul ühe palli katuselt maha. Ja teise ka. Maximus rahunes ja ei nutnud enam.

Järgmisel korral võtsin jälle Maximusel käest kinni ja läksime tuppa. Küsisin, kas ta  tahab  autot veeretada. Poiss oli nõus. Meil oli lõbus, ka teised lapsed tulid vaatama. Küsisin, kes tahab Maximusega autot veeretada. Paar last tahtsid ja poiss oli rõõmus.

Ühel päeval tuli ta ise tuppa  ja pani mulle käe pihku. Laura ütles: «Maxi tuli ise tuppa.» See oli esimene kord... Kõndisime toas ringi, vaatasime teiste mängu, poiss istus mul süles, kui päevikut täitsin, mõne aja pärast ronis sülest maha  ja läks mängima.

Suheldes teiste lastega, õppis poiss end ka eesti keeles väljendama. Algul ta häbenes, kuid kiitsin teda ja ta muutus julgemaks. Ühel päeval nägin laual pooleliolevat puslet ja küsisin kolmeaastaselt Kristilt, kas tema oskab seda kokku panna. «Ei oska,» vastas tüdruk. Äkki ütles Maximus selges eesti keeles: «Aga mina oskan.» ja panigi pusle kokku.

Pärast rääkisin oma paarilisele Maximuse edusammudest ja jõudsime mõlemad mõttele, et meie uued lapsed on toredasti mängima õppinud. Kõik on lasteaiaga kohanenud ja igal lapsel on sõber olemas, mõnel isegi kaks või kolm.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles