Tasuta joogivee lugude konkursi võitja on selgunud

Joogivesi

FOTO: SCANPIX

Postimehe üleskutse peale jagada oma kogemusi sellest, millistes söögikohtades saab joogivett tasuta toidu kõrvale ja kus tuleb selle eest maksta, reageeris mitukümmend inimest.

Nende hulgast, kes saatsid oma loo ka tarbija@postimees.ee meiliaadressile, valisime välja ühe õnneliku, kellele pani välja auhinna Tallinna Vesi.

Palju õnne, Laura-Liisa, lugudekonkursi auhind kuulub sulle! Võtame sinuga eraldi ühendust.

Võidulugu muutmata kujul oli järgmine.

Töötasin kunagi ühes väikelinna restoranis, kus klaasi kraanivee eest pidi küsima 1,50 krooni kliendilt. Eelnevalt olin töötanud ettekandjana riigis, milles on seaduse järgi nõue absoluutselt igas restoranis, pubis, baaris küsijale tasuta kraanivett anda.

Seega, loomulikult ei küsinud ma kunagi klendilt kraanivee eest raha, sest mul oleks seda lihtsalt piinlik teha olnud! Täiesti, täiesti piinlik peaks olema ühel oma arust kõval restoranil kliendilt kraanivee eest raha küsida.

Kusjuures, suvisel kuumal päeval pakkusin lausa ise klientidele, et kas võin neile kannuga kraanivett lauda tuua – inimestele oli see meeldiv žest ja kindlasti panustas see hea mulje ja positiivse kogemuse tekkimisele juurde selle asemel, et seda 1,50 krooni küsida. Nii et kokkuvõttes olen kindel, et tegin restoranile pigem teene sellega, et selle raha küsimata jätsin.

Ühes teises Eesti restoranis töötades oli meile öeldud, et kraanivett võib tasuta anda, kui just nõutakse kindlasti kraanist seda. Kui aga klient lihtsalt vett küsis, pidi pudelivee viima.

Suvisel ajal tahtsid paljud ka kannuga lauda vett, ka seda pidi pudelist panema, nii et kannu hinnaks tuli umbes 1,50 eurot, samal ajal, kui klient ise tavaliselt eeldaski, et saab tasuta kraanivee.

Minu jaoks tundus see millegi pähemäärimisena ja kliendil oli tihti arvet saades ebameeldiv üllatus, seega küsisin ise kliendilt alati üle, kas sobib kraanivesi või pudelivesi. Ja mitte kordagi ei müünud ma kannus pudelivett.

Kokkuvõtteks – Eesti restoranipidaja on ahne ja kaugel sellest, et kraanivee saamine elementaarne oleks nagu see on mujal Euroopas. Veelgi enam – selle eest julgetakse ka raha küsida, sest «vee kulu ka maksab ju» – samal ajal, kui köögirahvas veel mugavuse ja kiiruse mõttes joosta laseb.

Kraanivee mitteandmisel saab olla vaid üks vabandatav põhjus – kui see on näiteks liiga rauase või kloorise maitse-lõhnaga, mida mõnes kohas tõesti juhtuda võib.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada
Tagasi üles