Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Lugu unistuse täitumisest

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Märjamaa vallas Konuveres avab mai lõpus uksed papagoikeskus, mille perenaine Katarina Bright lubab kõigi soovijate papagoid rääkimagi õpetada.

Katarina Brighti britilikult mõjuv kunstnikunimi on sellele sarmikale naisele tegelikult külge jäänud minevikust, kui ta veel Eesti muusikaagentuuri artistide jumestus- ja grimmikunstnikuna tegutses. Nimi lihtsalt kõlas nii hästi, et Katarina otsustas selle endale jättagi ning leppida vastamisega lõpututele küsimustele, kas ta äkki mõnele välismaalasele mehele pole läinud. Ei ole! Armastust tunneb küll läbi-lõhki, aga eesti mehe vastu.

Armastus papagoide vastu on siiski pikem. Peaaegu sama pikk, nagu on olnud tema elu – üle 30 aasta. Katarina Bright leiab, et tegelikult polegi oluline, kas kiinduda papagoidesse või teistesse lemmik- või koduloomadesse. Peaasi on loodusega sina peal olla.

Papagoid said tema lemmikuiks tänu nende kõnelemisoskusele. Õigemini, oskusele inimkõnet jäljendada. On ju tegemist väga intelligentsete tiivulistega, kellest nutikamad suudavad meelde jätta kuni 2000 sõna! Näiteks nagu aafrika hallpapagoi Robbie, kes praegu veel Brighti kodus, peatselt aga papagoikeskuses päevi õhtusse saatma hakkab.

«Koer ei ütle ju sulle uksel «tere», aga papagoi ütleb,» räägib Bright. «Need linnud, kes mul kodus on, räägivad väga selgelt, ja täpselt siis, kui vaja.»

Oola, oola, kokakoola!

«Tere!», «Tšau!», «Kuidas läheb?», «Oola, oola, kokakoola!», «Tule siia!», «Mine puuri!», «Tubli poiss!», raadiost või telerist kuuldud laused, laulukatked…

Miks papagoid inimkõnet jäljendavad, selle üle on Bright mõelnud, aga pole välja mõelnud. Ütleb, et eks see ole sama kui küsida, miks koer haugub või inimene räägib. «See lihtsalt on nii,» nendib ta.

Bright lükkab ümber skeptikute arvamuse, et lind lihtsalt korrutab suvalisi kuuldud sõnu. «Näiteks iga kord, kui uks käib ja ütled talle «tere», siis ta teab, et kui uks käib, peab temagi «tere» ütlema,» selgitab Eesti ainus papagoitreener. Sellise tiitliga on teda õnnistanud meie meedia, mitte mõni treenerioskusi jagav õppeasutus, ning Bright on tiitliga leppinud, sest teisi temasarnaseid Eestis lihtsalt ei teata.

«Või võtame selle, kui õpetasin hallpapagoile liputõstmist. Et kui tõstan lipu, ütleb ta: «Hurraa, Eesti!» Või kui heliseb telefon ja öelda «Halloo!», siis jõuab ta seda juba enne öelda kui mina,» kiidab Bright linnu nutikust. Ta tõdeb, et papagoi võib ka pereliikmeid segadusse ajada, sest peale sõnade on lind võimeline jäljendama hääletooni. Nii ongi juhtunud, et kuulnud mõnd pereliiget hüüdmas oma nime, selgub peatselt, et tegelikult oli hüüdjaks papagoi.

«Aga see on vahva! Tore on neile ka laule õpetada. Robbie laulab näiteks jalgpallilaulu «Olee, olee» või siis «Palmisaart», et «tervitusi toome palmisaarelt»,» naerab Bright. Papagoid esitavad laule meelsasti ja omanik usub, et nad lihtsalt on sellised uhked ja tähelepanu keskmes olemist nautivad linnud. Oleneb muidugi, millist elu nad elanud on – halva tuju või enesetundega ju laulma ei kisu; õnnelike isenditega on lugu vastupidi.

Hollandi papagoikasvandusest pärit hall Robbie oli algul rahutu ja kiuslik kisakõri, kes üritas igal võimalusel perenaisele nokaga viga teha, nii et veri voolas. Leidnud internetist ühe USA online-linnukoolitaja, täitis Bright tema näpunäiteid rida-realt ning mõne kuuga sai Robbiest eeskujulikult käituv, sõnakuulelik ja rõõmsameelne lind, kes ulakusi enam ei teinud. Lollustest rääkimata, sest neid talle ei õpetatud. «Papagoid tuleb õpetada keeldudele kuuletuma ja mitte üritada saavutada tulemust teda sõimates, näljutades või pekstes. See on nagu lapse kasvatamine,» sõnab papagoitreener.

Plaane palju

Kuigi papagoikeskuse rajamine on alles poole peal ning praegu tervitavad tulijaid vaid Tšehhist toodud pooleaastane lasuuraara, viirpapagoid ja tuvid (et džunglimeeleolu tekitada), kolivad avamiseks siia ka praegu Brighti kodus elav seitsmeaastane aafrika hallpapagoi ning teisedki praegu veel kodus elavad linnud. Liike lisandub kindlasti veel, ent milliseid ja kui palju, seda praegu ei tea. Bright lükkab igatahes kohe ümber mõnel pool avaldatud lootuse, et tegemist saab olema tohutu papagoifarmiga. «See siin pole ju loomaaed,» põhjendab ta. Pealegi vajab iga lind palju tähelepanu ja aega, aga kümnete hoolealuste puhul jääks ju muu elu elamata ja kaks last kasvatamata. «Iga asi saab alguse väiksest ja elu on veel pikk,» sõnab ta mõtlikult, ehkki teab, et papagoid elavad temast kauemgi.

Praegu külastavad PRIA ja EASi toetusel valmivat papagoikeskust vaid lasteaiarühmad, kellele perenaine ilmekalt papagoidest jutustab ning ekraanil pilte näitab, samuti saavad lapsed pärast linde joonistada. Varsti lisandub ekspositsioonisaali ka piraadilaev ning avatakse linnuhotell – plaane on väga palju. Kindlasti tahab Bright hakata ka papagoide registrit pidama, sest kui palju neid Eestis on, ei tea täpselt keegi. Seda teab ta aga kindlasti, et leidub linnusõpru, kel ainuüksi kodus oma paarsada papagoid.

Papagoikeskusi on Brighti teada ka Soomes, Saksamaal ja Prantsusmaal, aga kindlasti mitte selliseid nagu Konuvere oma – selles on idee autor veendunud.

Alguse sai see juba viis aastat tagasi, mil ta Robbie soetanud oli, oma kodulehe lõi ning teisi papagoiomanikke aitama hakkas. Kuni vabatahtlik aitamine hakkas tunduma tööna. «Mõtlesin siis, et kaua niimoodi jõuab,» nendib naine ja lisab, et paljud soovitasid tal esiotsa avada papagoide varjupaik. Nimelt oli Brightil hea harjumus loomakaitsjate kaudu kõik haiged, prügišahtist või suvalise puu otsast või ukse tagant leitud, hättasattunud või peremeheta jäänud papagoid enda juurde võtta, nende edasise saatuse eest hoolt kanda või uut peremeest otsida.

Armastus kõvernokkade vastu viis Katarina Brighti kokku ka inimliku armastusega. Nimelt levisid meedia vahendusel jutud tema andekast ja jutukast aafrika hallpapagoist üle maa ning tulevane abikaasa Tamur otsis samal ajal oma emasele hallpapagoile paarilist. Peatselt tulid ilmsiks teisedki huvid – reisimine ja motokross – ning nüüd peavad nad lisaks papagoikeskusele lihaveiste farmi, forellikasvandust ja rendivad rasket põllumajandustehnikat.

Papagoidest paraku paari ei saanud.

«Kõige olulisem on, et peab unistama. Mitte lihtsalt unistama, aga ka tegutsema,» ütleb Katarina Bright kindlalt. «Tuleb kulutada ka ametiasutuste uksi ja siis saavadki unistused teoks.»

Muide, mõni aasta tagasi, kui papagoitreeneri tegemisi oli näidatud telekas, potsatas keskuse perenaise e-postkasti kiri ühelt murelikult emalt. Nimelt pidi tema viieaastane tütar käima pidevalt laudas kanu rääkima õpetamas...

Papagoid

Papagoiliste seltsi kuulub 372 liiki ja 82 perekonda. Papagoidele on omane suur ja tugev nokk, püstine kehahoiak ja tugevad, piklike küünistega jalad. Paljud papagoid on tuntud oma värvikirevuse poolest. Nad asustavad peamiselt ekvatoriaalseid vihmametsi, ent ka mägipiirkondi ja asulaid ning toituvad peamiselt seemnetest, puuviljadest, pähklitest, nektarist, pungadest ja noortest taimedest. Enamik papagoisid pesitseb puuõõnsustes ja nad on koos vareste, ronkade ja harakatega maailma intelligentseimad linnud, suutes jäljendada hääli, sõnu ja ka lauseid.

Papagoi on maailmas üha enam populaarsust koguv lemmiklind. Kui sa temast hoolid, teda õigesti kasvatad ja õpetad, on ta sinu suurim sõber.

Maailma populaarseimad lemmiklinnud on Austraaliast pärit viirpapagoid. Viirpapagoi on kõige sobivam lemmiklind lastele. Nad on iseloomult ohutud, hästi kohanevad ja kergesti õpetatavad.

Aafrika hallpapagoi on pärit Kesk-Aafrikast, lasuuraara aga Lõuna-Ameerikast ja mõlemad võivad elada kuni 70-aastaseks. Suured papagoid nõuavad suurt pühendumust, aega ja energiat. Üldiselt ei sobi suured liigid algajale linnuarmastajale. Suured papagoid vajavad kogenud ja enesekindlat peremeest.

Allikad: Vikipeedia, www.papagoi.ee, Katarina Bright

Tagasi üles