Kolm aastat tagasi elas Inna Lomovskaja 14aastase Mustuga Tallinnas Lasnamäel. Ühel jalutuskäigul tegi Mustu sääred. Inna otsis teda, nagu jaksas. Käis mööda Lasnamäge ringi ja hüüdis: «Mustu! Mustu!» Kuid tulutult.
Kolm aastat kadunud olnud koer kohtus lõpuks perenaisega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et koer oli juba 14aastane, mõtles Inna, et küllap pani ta jooksu selleks, et kusagil rahus hinge heita.
Mõne kuu pärast loobus Inna otsingutest, kuid uut koera ei saanud ka võtta, sest ikkagi oli mingi lootus, et äkki ühel päeval on Mustu ukse taga.
Inna kolis Tallinnast Paidesse ja mälestus Mustust hakkas tasapisi kaduma. Pool aastat tagasi oli Inna kindel, et enam Mustu tagasi ei tule, ja võttis uue kutsika. Mustust väiksema, keda ta kutsub hellitavalt hullukeseks, sest ta ei püsi hetkegi paigal.
Mõni päev tagasi helistati Innale loomade hoiupaigast ja teatati, et nende juurde toodi Mustu, elus ja terve.
Inna hakkas nutma, vana sõbra päevavalgele ilmumine tundus liiga ilus, et olla tõsi. Kiiresti korraldas ta sõidu pealinna ja hoiupaigas ootaski teda Mustu, kõvasti karva kasvanud ja vanem.
Innal pole õrna aimugi, kuidas ja kus on Mustu kolm aastat mööda saatnud, kuid tundub, et vähemalt viimase aja on ta tänavakoera elu elanud.
Inna on nüüd Mustu tokerjad karvatutid maha ajanud ning turgutab koera hea ja parema söögikraamiga.