Soomlane läbis edukalt eriskummalise eksperimendi

Soome loodus

FOTO: SCANPIX

Soome bioloog Rainer Rajakallio teatas möödunud aasta augustis, et kavatseb elada terve talve vanas mahajäetud majas ja vaadata, kas nii kasinates tingimustes on võimalik talv üle elada.

Samal ajal, kui esimesed kevademärgid võtavad Vihu külas Jämijärvi maakonnas Lääne-Soomes võimust, seisab tugevat remonti vajava onnikese kõrval rahuloleva näoga mees, truu koer kõrval, vahendab Yle Uutiset. Mõlemad elasid pika Soome talve üle väga primitiivsetes tingimustes.

Rainer Rajakallio on Simpele linnast pärit bioloog, kes otsustas kolida oma isalt päranduseks saadud kulunud väljanägemisega majakesse, kus ei olnud elatud ligi 30 aastat. Nagu paljudes teistes sellist sorti osmikutes, ei ole ka selles ei elektrit ega kraanivett. Bioloogi sõnul tahtis ta enda näol teha läbi inimeksperimendi, et näha, kas sellistes tingimustes on võimalik talve üle elada.

Lõppev talv oli liiga mahe

Kuigi mees läbis oma eksperimendi väga edukalt, oli Rainer Rajakallio pärast selle lõppu kergelt pettunud. Ta arvab, et lõppenud talv oleks võinud olla käredam. «Mul isegi ei olnud võimalust kogeda korralikku pakast,» märkis mees.

Ainult ühel korral langes lõppeval talvel temperatuur kuni miinus 20 kraadini. «Ma lihtsalt pidin siis radiaatori kauemaks sisse jätma ja mässima end magama minnes magamiskoti sisse,» rääkis Rajakallio.

Pimedus ja kitsad elutingimused

Kõige raskem oli elukogenud bioloogi jaoks leppida vähese valgusega. Mõnel päeval ta praktiliselt ei näinud päevavalgust, sest tal ei olnud elektrit ja ta pidi majakese aknad katma riietega, et külma eemale hoida. Ainuke valgusallikas oli tal sellistel juhtudel pealamp ja mõned patareidel töötavad LED-lambid.

«Suure osa talvest ümbritses mind poolkuutaoline valgus. Vahepeal pidin lihtsalt käsikaudu asju otsima, sest nii pime oli,» rääkis mees, kelle jaoks pimedus ja kitsad elutingimused olid selle kogemuse kõige ebameeldivamaks osaks.

Pimedus oli Rajakallio jaoks niivõrd traumeeriv, et seda ta küll ei tahaks enam uuesti kogeda. «Selleks, et see asi oleks kuidagigi talutav, peab siin olema vähemalt mingi korralik valgustus,» sõnas ta.

Sõltus toidutagavaradest

Nüüdisaja erak valmistas endale toitu väljas asuvas kööginurgas, kus tal oli abiks lihtne puiduküttega pliit, mis oli üksnes presentkatte all varjus. Vett tõi mees lähedalt olevast allikast.

«Jogurt, puuviljad ja tatar olid mu põhitoiduained. Lisaks sõin ma selle aja jooksul ka palju pannkooke ja jõin teed,» rääkis mees, kelle lihatarbimine vähenes sellel perioodil märkimisväärselt. Küll hädaldas mees selle üle, et päris täielikult muust maailmast äralõigatuna ta seda talve üle elada ei saanud, kuna toidu ostmiseks pidi ikkagi poodi minema.

Kuigi algselt plaanis mees kulunud väljanägemisega majas elada ainult ühe talve eksperimendina, siis nüüd on ta hakanud mõtlema tulevikus selle kordamise peale. «Ma tahan seda eksperimenti jätkata nii kaua, kui ma elan – see võiks olla justkui minu pärandus ja doktoritöö,» sõnas teadlane.

Mees plaanib sellel suvel maja elamiskõlbulikumaks kõpitseda ja hakata seal ka aeda pidama. Kuigi Rajakallio ise on oma kogemusest väga vaimustuses, ta seda siiski teistele ei soovitaks. «Sellise asja läbitegemiseks ei piisa ainult teadmistest ja sobivast väljaõppest, vaja läheb ka päris palju kirge ja kangekaelsust,» sõnas bioloog.

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus

Populaarne

Tagasi üles