Aga seda, et on hea seeneaasta, võin küll öelda. Oma aias olen sel aastal leidnud seeni maja servast, kändude kõrvalt, kändude pealt, aia kõrvalt ja isegi aia vahelt. Kõik kohad on seeni täis.
Seenekaste omast aiast - kui vaid tunneks seeni...
15. september 2010, 11:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seente vohamine sai alguse suvel kui leidsin maja ja aia vahelt kitsast päiksevarjulisest kohast ühe pilviku. See on olnud seni ka ainuke seen, mille ära olen tundnud. Teistega on asi lausa nii keeruline, et ei saa aru, kas see, mis on beež ja kasvab maja ees ja teine samuti beež aga natuke väiksem ja kasvab maja taga, on ikka sama seen? Isegi pildi pealt vaadates tundub muidu välimuselt täitsa sarnaste seente puhul näiteks ühe serv teravam ja teisel ümaram - et ehk siis kas ikka on sama seen?
Kuidagi on see seenelkäimine ja seente tundmine minust mööda läinud. Ma söön küll seeni, aga ise neid ei tunne ja teha ka eriti ei oska. Lapsena käisime vanemate ja vanavanematega peamiselt ainult metsas marjul nii et seda, kust ja kuidas ja millal saab korjata mustikaid või pohli või jõhvikaid või murakaid, tean küll. Ja unepealt võin nendest kõiksugu moose-kompotte-kooke vaaritada ka, aga näe, seeni ei tunne :-(. Kukeseene ja punase kärbseseene tunnen veel ära, aga neid meil aias ei kasva. Äkki saaks kukeseent istutada/külvata endale kuidagi sinna männiokkarohkesse maja ja aia vahel olevasse hämaramasse kohta?
Heleni aed asub siin.