Lugeja kiri: inimesed on e-riigiga püsti hädas
27. märts 2015, 15:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti reklaamib end maailmas kui e-riiki, kuid tegelikult on paljud riigiga asju ajades püsti hädas. Kui keeruline on tavainimestel pealesunnitud e-riigiga suhelda, näitab ühe Postimehe lugeja kommentaar.
Olen kuue inimese kohta üks kättesaadav inimene, kes oskab ID-kaarti kasutada. Reaalsuses tulevad need inimesed minu juurde ID-kaardiga ja teen neile tuludeklaratsiooni ära, üks kord aastas aidata on OK. Enne deklaratsiooni tegemist on vorm (nn teenuse leping), kus nõutakse andmeid, kui e-maili lahter täidetud ei ole, siis edasi liikuda lehel ei saa. Kuna ühelgi e-maili ei ole peale minu, panen sinna enda aadressi. See tähendab, et edasine info tuleb minu postkasti ja hakkan seda ka veel haldama.
Maamaksu teatest. Tuli SMS inimesele, helistas minule, palus abi, leppis aja kokku, sõitis minu juurde, ID-kaart ja kommikarp kaasas, asusime asja uurima arvutist. Saime teate info kätte, kirjutasime paberile või prindime välja (igal eeskujulikul kodanikul peab olema ju kodukontor ajakohase tehnikaga ja see «ei ole mingi kulu riigile»!). Kuna internetipanka ei ole, siis jätkus sõit postkontorisse, kaks eurot ülekandetasu. Teine variant on maakonnakeskusesse panka. Kolmas variant, maksan enda kontolt ja saan sularahas tagasi.
Korra aastas tuludeklaratsioon aidata teha on OK, aga kui ka paljud teised toimingud ja teated suunatakse sunniviisiliselt elektroonilistesse kanalitesse, siis peavad kogukonnad hakkama ise ametnikke ja IT-tegelasi palkama ja kontorit ülal pidama.
Üks igakuine tegevus on elektriarve ja telefoniarve väljaprintimine ja vanematele saatmine. Neil on soov ja ka õigus omada ülevaadet ja säilitada dokumendid kulude kohta.
Samuti on mindud massiliselt iga väiksema teate digiallkirjastamise teed. Asjatu sahmimine ja lisatöö kõigile osapooltele. Tean, et paljud ei saa neid e-maile lahti, sest nad ei kasuta ID-kaardi programmi.
Olen saanud ka digitaalse tähitud kirja ametist, nõusolekut ei küsitud, kirja avada ei saanud.
2015 väljastatud ID-kaart ei hakanud tööle, kasutu. 2013 väljastatud kaart töötab kenasti. Probleemi uurimiseks kulus kuus eurot. Loomulikult oli minu arvuti jälle süüdi. Arvuti ja kommikarp kaenlasse ja IT «osakonda» minek. Kusjuures arvuti on aastast 2004, XP ei tee probleeme, kuna loen vaid e-maili ja Postimeest, muud ei ole vaja. Aga mõned korrad aastas e-teenuste kasutamiseks pean hoidma arvuti lahinguvalmis ametite IT-gurmaanidega sammu pidamiseks.
Kaartide-dokumentide kehtivusaeg on ebamõistlikult lühike. 10 aastat oleks OK, kuid viis aastat möödub silmapilkselt. Kui on erinevad dokumendid, siis satub vabalt nii, iga aasta tuleb millegagi neist tegeleda, sõita, helistada, arvutis proovida, paluda kedagi appi jne.
Seega peab olema palju vaba aega, raha ja taiplikkust arvuti maailmas, et selle kuue inimese asjaajamisi elektroonselt riigi jaoks «tasuta» ajada.