Lugeja: ettekandja töö ongi üks raskemaid, sellepärast ka jootraha

Ettekandja. Foto: SCANPIX

Küsisime teenindajatest lugejate käest, kui helded on eestlased tippi jätma. Lisaks huvipakkuvale kirjutati üleüldisemalt jootraha teemal.

Varem teenindajana töötanud lugeja märgib, et restorani või kohviku klienditeenindaja on tööl keskmiselt 16 tundi päevas. «Ta tuleb su laua juurde ja naeratab viisakalt, ükskõik kui halb tuju tal ka ei oleks, kuulab su erisoove, peab kokaga läbirääkimisi (miks tuleb oliivid salatist välja jätta), teeb sulle kohvi, valmistab kokteili, toob söögi lauda, koristab laua ära, pühib sinu lapse makarone laua alt, selgitab itaalia restorani kokale, miks küsitakse friikartuleid või pitsa peale ketšupit, saab päevas keskmiselt viis ettepanekut kuhugi «edasi minna» või peab naerusuil vastama kommentaarile «kui palju öö sinuga maksab?», et see pole selline koht. Teenindaja triigib laualinu, poleerib veinipokaale, õpib pähe söögikaardi ja iga roa juurde sobiva veini. Selgitab, miks selles kohvikus või restoranis on just selline muusikavalik või toob sinuni kiiruga salvrätikule kirjutatud laulu nime. Vabandab, kui köögis on pikk järjekord ning vabandab, kui on laua ootejärjekord. Teeb sinu toidu täisveganiks, gluteenivabaks, laktoosivabaks, lõikab sinu tordilõigu kaheks, laulab sinu sõbrannale sünnipäevalaulu, mängib sinu lapsega, selgitab sinu vanaemale, mis vahe on cappucino'l ja cafe latte'l või americano'l ja tavakohvil. Teab, mis on espresso ristretto ja oskab James Bondile valmistada Vodka Martinit – shaken, not stirred. Seda kolme euro eest tunnis, miinus maksud. Sellepärast ongi teenindajale meeldiv jätta jootraha – sest ta on sinuga sõbralik ja vastutulelik,» kirjutab ta.

Lugeja Max kirjutab, et kaardimakseterminalis tipi maksmine on tobe. «Ise olen seda küll ainult korra kohanud ja sedagi Soomes. Samas kui mujal on olnud vahest soovi kaardiga tippi jätta, siis on jäänud mulje, et ega sellest teenindajale midagi eriti ei jõuaks. Igal pool niikuinii ei saa niimoodi tippi jätta, seega ei maksa piinlikkust tunda teenindaja ees, kui kaarditerminali tipiküsimusele «0» vastad,» leiab Max.

Naine30 ütleb selle peale, et jätabki tippi, aga ainult siis, kui teenindus on hea. «Kaarditerminali tippimist ma taunin. Aga – oli kogemus Pärnu Sweet Rose’is, kus teenindaja oli leti ees, seljaga meie poole terve aja ning kuidas me ka ei üritanud tema pilke püüda, kui tekkis lisasoov, ei õnnestunud. Lõpuks pidin leti juurde minema ja ütlema, et soovin arvet. Istusime tühjas ruumis tühjade liudade ees 30 minutit. Ning pärast seda pani terminalis tipisoovi. Vajutasin külma kõhuga nulli peale. Kui see näide kõrvale jätta, siis ma ei arva, et tipi jätmine peaks kelleltki tüki küljest võtma. Teenindav töö on tõepoolest üliraske. Jootraha näitab kliendi poolset austust inimese vastu, kes seda rasket tööd naeratuse ja kannatusega teeb. Olen ise olnud nii ülihea kui ka äärmuslikult kehva teeninduse tunnistajaks – kõike on olnud. See saabki tipi maksmisel määravaks,» ütleb ta.

Ühe lugeja meelest on aga maailm arulage ning on täiesti imelik, et teenindajale peaks tippi jätma. «Kui heale arstile, õpetajale, politseinikule raha anda, on see altkäemaks. Kui mingi tibi toob toidu lauale, siis kohe peab maksma. Mille eest? Mida muud ta veel teeb? Kas ta saab palka niisama vahtimise eest ja siis, kui peab end korraks liigutama, peab saama jootraha? Tobeduse tipp!» lajatab ta.

Sage kirjutab, et kui on ilus ja meeldiv teenindajanna, siis saab ikka viieka visatud. «Meestele viskan ainult siis, kui on soliidses eas ja ülim professionaal. Mingitele hooajatöölistest kuttidele ei anna kunagi raha,» ütleb ta.

Anon märgib, et Euroopas elades ja reisides ta tippi ei anna ning peab seda ameeriklaste kombeks. «Seal ei ole tööandja kohustatud maksma miinimumi teenindussektoris, seetõttu on kehtestatud jootraha,» räägib ta.

Lugeja Mina ütleb vastukaaluks eelmise lugeja kommentaari peale, et Euroopas kehtib üldiselt reegel, et kogu tellimuse summast tuleks jätta tippi umbes 25 protsenti. «Seda ainult juhul, kui teenindus on tasemel. Kui see ei kõlba kuhugi, siis tuleb ka tippi vastavalt vähendada või hoopis ära jätta.»

Lugeja Kindel argumenteerib jällegi vastu, öeldes, et miks ikkagi tippi jätma peaks. «Ei jäta sa tippi ei postiljonile ega supermarketi kassatädile. Söögi ettetassimine on samasugune töö. Miks peaksin kaardiga makstes teenindajale eraldi ülekande tegema?» küsib ta.

Tosijee kirjutab, et jootraha peaks minema lahtrisse «annetused». «Ja annetused on ju maksuvabad,» lisab ta.

Lugeja Meelis ütleb, et kui on normaalne ja tavapärane teenindus, siis jätab ta 10 protsenti arve summast jootraha. «Eriti hea ja püüdliku teenindusega rohkem. Aga kui teenindaja ükskõikne ja jätab laua hooleta siis ei jäta ma midagi - õnneks seda ei juhtu tihti,» märgib ta.

Ise kunagi teenindajana töötanud Elli ütleb, et jätab alati jootraha. «Kes on ülbe teenindaja, raha ei saa. Kui teenindaja pole suuteline kirjeldama toitu, mis on menüüs, siis ta ka tippi ei saa. Teenindaja peab olema maitsnud menüüs olevaid toite ja teadma, mis on seal sees,» rõhutab ta.

Väljaspool kohvikute ja restoranide teenindussfääri – kassiirina töötav lugeja – ütleb, et väga harva jätab mõni klient ka talle mõne sendi. «Aga need on enamasti sellised natuke joobes üle neljakümneaastased,» lisab ta.

Kõige lõpuks märgib lugeja Margus, et tipi jätmisel lähtub ta reeglist – lipitsemisel ja heal teenindusel on väga suur vahe.