Kuidas valida taimele mulda?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Käes on toataimede ümberistutamise ja seemnete külvamise aeg ning venekeelne nädalaleht Den za Dnjom vestles pinnasegusid ja vermikomposti ehk ökoloogiliselt puhast väetist tootva OÜ Seemnest juhi Andrei Jermolajeviga.

Pinnase kvaliteet on hea saagi üks tähtsamaid komponente. See puudutab ka lillede kasvatamist – vaid mullas, millel on optimaalne keemiline ja ökoloogiline koostis, on võimalik kasvatada terveid ja ilusaid taimi. Ent sageli võetakse lillede istutamiseks muld otse oma maja õuest, arvates, et muld on ikka muld. Kuid kõik pole sugugi nii lihtne.

Esiteks võib selline muld sisaldada kahjulikke ühendeid, mis on pärit autode heitgaadidest, samuti erinevaid soolasid ja kahjureid. Teiseks on iga taim kohanenud teatud kindlate pinnatingimustega ning see, mis sobib ühele, võib olla kategooriliselt vastunäidustatud teisele. Vaid väga üksikud liigid on pinnase koostise ja struktuuri suhtes ükskõiksed.

Happesus

Üks tähtsamaid pinnase kvaliteedi näitajaid on selle happesus, mida mõõdetakse pH-ga. Pinnast, mille pH on umbes seitse, nimetatakse neutraalseks. pH alla seitsme tähendab happelist pinnast ja üle seitsme aluselist.

Lisandid, näiteks turvas, teevad pinnase happelisemaks. Vähendada saab happesust aga purustatud lubjakivi või dolomiidi lisandi abil.

Segu happesus mõjutab seda, millised keemilised ühendid pinnasel tekivad. Näiteks kõrge pH-väärtuse puhul ei ole raud, mille puudus põhjustab värvi kadu lehtedest, taimedele kättesaadav.

Pinnase happesus mõjutab ka mikroorganismide aktiivsust pinnases. Madala pH-väärtuse puhul nende aktiivsus aeglustub, kui pH on alla nelja, siis see praktiliselt lakkab. Seetõttu on tähtis teada, millist pinnast konkreetne taim eelistab. Näiteks, kui panna asalea kasvama normaalse happesusega pinnases, kasvab ta suurepäraselt, kuid ei hakka õitsema, sest sarnaselt rododendroniga vajab ta happelist mulda.

Enamik troopilisi taimi eelistab vähehappelist pinnast.

«Praegu on müügil väga palju erinevaid mullasegusid. Kuid häda on selles, et tavaliselt tahetakse samaaegselt nii odavat kui ka head. Kuid see ei ole võimalik,» muigab Andrei Jermolajev. «Kui muld on kallim, siis see ei ole tootja või müüja ahnusest, vaid selle pärast, et mullale on lisatud kasulikke aineid, mis on vajalikud taimedele, sest nad peavad ju millestki toituma! Muidugi võib pakkida turba eraldi pakenditesse ja see oleks kõige odavam muld, kuid ta ei sisalda mingeid toitaineid. Tootjad ei valeta ostjale, märkides pakendile mulla ja toitainete koostise kohta. Kuid kõik ei ole piisavalt haritud, et saada neid numbreid vaadates aru, kas antud muld sobib lilledele või ettekasvatatavatele taimedele. Turvas on odav täidis. Samas hoiab ta hästi niiskust, seetõttu lisatakse teda alati pinnasegudele.»

Tavaliselt sisaldab turba baasil valmistatud segu dolomiidijahu või kustutatud lupja, mida on vaja happesuse reguleerimiseks; samuti teisi toitaineid, mis mingiks ajaks tagavad taimele vajaliku. Kuid mõne aja möödudes toitainete ressurss ammendub ja taim jääb nälga. Siis tuleb teda toita heade väetistega, millel tuleb jällegi osata vahet teha. Näiteks on hea väetis VITA, kuid arvestada tuleb sellega, et ta on happeline ega pruugi sobida igale taimele.

Orgaaniline väetis

Väga oluline on seegi, et ostetav pinnasegu sisaldaks ka orgaanilist väetist – huumust, biohuumust, komposti või vermikomposti.

Mida suurem on orgaanilise väetise sisaldus, seda parem, kuid seda kallim on ka muld. Kompost on suurepärane väetis, kuid kahjuks lühiajalise mõjuga. Näiteks tomatitel või paprikal, mis vajavad palju toitaineid, jagub sellest maksimaalselt kolmeks-neljaks nädalaks. Vermikompost seevastu, mis kujutab endast vihmausside töödeldud orgaanilisi jäätmeid, tagab toitainete varu pikemaks ajaks.  

Inimesed ostavad sageli suure odava turbakoti ja imestavad pärast, miks neil kõik kehvasti kasvab. Turbasegule võib lisada vermikomposti. «Ma olen teinud eksperimente: lisanud vermikomposti vähehaaval, kõigepealt ühe, siis kahe protsendi jagu ja nii edasi, ning vaadanud, kuidas taimed reageerivad. Muutused olid märgatavad viie protsendini: oli näha, et mida rohkem komposti, seda parem on taimel. Alates viiest protsendist ei olnud muutused enam nii märgatavad. Kuid turbaga lahjendamata vermikompost toimib efektiivselt kuni kolm aastat,» rääkis Jermolajev.

Liiv aitab taimel hingata

Oluline komponent pinnasegus on liiv. Kui liiva ei ole, siis muld vajub potis pidevalt kokku, samal ajal halveneb juurte hapnikuvarustus ja taim hakkab haigeks jääma. «Ma ostsin tuntud tootjate mulda ja eksperimenteerisin: istutasin taimi koos liiva lisandiga ja ilma. Erinevus oli üsna märkimisväärne,» meenutas Jermolajev.

Ent miks ei taha tootjad lisada oma pinnasegule piisavalt liiva? Esiteks teeb see mullakoti oluliselt raskemaks: ilma liivata kaalub 20-liitrine mullakott kolm-neli kilo, liivalisandiga aga umbes üheksa kilo. Teiseks võib liiv ära lõhkuda kalli pakendamisvarustuse.

Taime ära ei peta

Istikute ettekasvatamiseks ostetakse sageli teadlikult odavam muld, põhjendades seda sellega, et selle sees peavad taimed kasvama ajutiselt ja kuu-kahe pärast viiakse need juba suvilasse ning pannakse kasvama põllule või kasvuhoonesse. «Üllataval kombel aga taime seeme justkui programmeerib end kasvama neis tingimustes, millesse ta sattus. Seetõttu on mõistlikum tagada talle hea start viljakal pinnasel,» selgitas Jermolajev.

Kuid kas ostu sooritamisel saab üldse lähtuda pinnasegu hinnast? Asjatundja hinnangul on see üldiselt võimalik, kuid erinevate kampaaniate ja soodushindade tingimustes ei pruugi hind alati peegeldada asjade tegelikku seisu.

Kui ostad potitaime, osta ka muld

Vahel võib juhtuda, et poest ostetud potitaim näeb väga uhke välja, kuid kodus hakkab ruttu kustuma ja sureb paari kuuga. Miks see juhtub? Selles ei ole alati süüdi kodused tingimused või vale hooldus. Pigem on asi selles, et poes müüdavad toataimed on sageli istutatud ajutistesse turbakonteineritesse, mida kastetakse mitu korda päevas toitainetega varustatud vette. Selline taim saabki kodus normaalselt kasvada vaid paar-kolm kuud, sest turbast on aja jooksul välja pestud vajalikud toitained.

Seetõttu tuleb ostetud potitaim kindlasti ümber istutada heasse toitvasse mulda.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles