"Aiavalgustid" ehk kõik asjad töötavad paremini, kui need sisse lülitada

Päikesepatareidega lamp

FOTO: Helen

Augustis ja septembris on aias juba nii pime, et erinevalt juunist on
aiavalgustitest tõesti ka kasu. Meil on juba kolmandat aastat päiksepatareidega
pisikesed valgustid, mis alates juuli lõpust meie aeda valgustavad. Kuigi septembri
lõpus on päikest juba päeval nii palju vähem ja pimedat aega rohkem, et kell
üksteist näiteks võid ainult aimata, et vist midagi seal veel põleb, aga päris
kindel ei ole ka.

Veel üks päikesepatareidega lamp

FOTO: Helen

Latern

FOTO: Helen

... ja sama latern teise oksa peal

FOTO: Helen

Siiani oleme alati aiavalgustid ilusti sügisel kokku korjanud ja garaaži talvituma
viinud. Nii ka eelmisel aastal. Aga sel suvel, kui need uuesti välja tõime, ei
tahtnud nad kuidagi tööle hakata. Kõigepealt proovisime vanade akudega, aga ei
midagi. Siis ostsime täiesti uued akud, aga ikka ei midagi. Lõpuks lõime käega ja
ostsime täiesti uued lambid. Ja siis uusi, täpselt samasuguseid lampe üles pannes,
lugesime, et lambi küljepeal asub nupp "on-off". Eks see on tegelikult vana tõde, et
kõik asjad töötavad paremini, kui need sisse lülitada :-S. Olime olnud möödunud
sügisel nii usinad, et lisaks lampide sissetoomisele, akude väljavõtmisele, olime
lambid ka välja lülitanud. No ja loomulikult peale lampide sisselülitamist töötasid
nad ilusti nii vanade kui uute akudega. Nüüd on meil lihtsalt aias kolme lambi
asemel kuus. Ja augustiõhtud olid palju valgemad :-).

Aga sellega meil komöödia aiavalgustitega sel aastal ei piirdunud. Proovisin nimelt
Postimehes kevadel loetud õpetuse järgi teha ise klaasist laternaid. Seda õpetust
ise lugesin vist kuskil mais ja kui nüüd, septembris, tegutsema hakkasin, siis ei
leidnud seda enam kuskilt üles ja nii proovisingi teha seda kõike peast. Mäletasin,
et oli vaja klaaspurke, salvrätikuid, traati, kliistrit ja lõpuks teeküünlaid.
Leidsin parajad purgid, valisin välja rõõmsavärvilised salvrätikud ja eraldasin
neilt tagumised kihid paberit, segasin kokku vee ja tärklise ja hakkasin mässama.
Kõik ujus oma tehtud kliistrist, aga vähemalt said purgid ilusa uue kollase katte ja
mina hakkasin kannatamatult ootama purkide kuivamist. Järgmine päev olidki purgid
juba piisavalt kuivad ja kui ma siis ühe purgi kätte võtsin, oli mu imestus suur, et
salvrätik lihtsalt purgi küljest maha libises. Paari purgiga juhtus veel sama asi ja
need purgid, mis mingi ime läbi kuidagi salvrätikut ikka enda küljes hoidsid (või
hoidsid salvrätikud hoopis kõvasti kinni purgist), olid kõik kaetud valge tärklise
pulbriga. Et nii palju siis osavatest kätest. Oma arust olin nii kindel selles,
kuidas kliistrit tehakse. Kunagi pidime seda ju koolis ka kasutama ja järelikult ei
saanud see väga keeruline olla. Aga näe. Vist oleks pidanud seda ikka keetma natuke,
mitte lihtsalt tärklise toasooja veega segama.

Ühe, kõige vaprama purgi, proovisin siiski nii pool ilu pärast korra puu otsa ka
riputada ja küünla sisse panna. No, et vaatan kui ilus saaks siis olema, kui ma
ükskord suudan pettumusest üle saada ja need ülejäänud purgid ka korralikult ära
salvrätikustada. Päris ilus oli. Aga uute katsetamiste/mäkerdamiste isu on nüüd küll
mõneks ajaks kadunud.

Heleni aed asub siin.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles