iDeal kampaania

Lugejate kogemused: tülikad suvilanaabrid häirivad ainult nõrkasid

Muruniiduk.

FOTO: Panther Media/Scanpix

Pidev muruniiduki müra, puude saagimine, hingemattev toss, niitmata aiaääred, kruusateel kihutav džiip, karjuvad lapsed, naabrimehe laulujoru – kuigi kõik need suvilanaabrite tegevused ajavad eestlaste harja üsna punaseks, tõdetakse, et tülikad naabrid häirivad ainult nõrkasid.

Postimehe tarbijatoimetuse üleskutsele jagada lugusid nõmedatest asjadest, millega suvilanaabrid ilusa puhkepäeva ära võivad rikkuda, reageeris ligi sadakond inimest. Seda, et eestlaste suvine meelistegevus on muruniitmine, tõi välja praktiliselt iga teine vastaja.

«Eestlase suviseks lemmiktegevuseks on iga hinna eest järjekindel muru kasvamise takistamine – mis on kokkuvõttes sama tulutu kui võitlus tuuleveskitega,» avaldas selle tegevuse mõttekuse üle arvamust üks lugeja. Oli ka neid, kelle sõnul linnainimesed ei oskagi maal muud teha, kui ainult grillida, juua ja muru niita.

Üks lugeja tõi näite naabriprouast, kes armastab muru niita nii, et iga kümne minuti järel teeb pausi, puhkab, joob väikese aperatiivi, vaatab oma kätetööd ja mingi aja möödudes jätkab. Kokku aga tekitab niiviisi viietunnise mürareostuse. «Ja seda igal laupäeval või pühapäeval – eeldusel, et on kuiv,» nentis ta. Teine tõi välja, et kui muruniiduk ja lapsed vähemalt ööseks vaikivad, siis koerad seda ei tee.

Teiste järgi elu korraldada ei saa

«Meil on selline naaber, kes korra nädalas lõket teeb – põletab aga umbrohtu, märgi oksi ja ka olmeprügi,» kurtis üks lugeja. Teda häiris selle tegevuse juures hingemattev toss, mis siis lõkkesse pandud märjast materjalist tuleb. Selle peale soovitati tal keskkonnainspektsiooni poole pöörduda.

Teisele tegi suurt viha aga «jõmmist» suvilanaaber, kes aia äärest muru niita ei viitsi ja pritsib seda kemikaaliga, naabritele tere ei ütle, kõneleb kõvasti ja bravuurikalt ning naabrite ühistegevusest osa ei võta. «Oma džiibiga sõidab kruusatee treppi, kiirusepiirangut ja õueala märk ei loe, suunda pöördeid tehes ei näita,» loetles lugeja tülika naabri patte. Küll aga tegi talle heameelt, et vähemalt muusikat ei kuula ta valjusti.

Mitmed lugejad tõid välja, et üheks võimaluseks ebameeldivusi naabritega vältida on ise mõistlikuks jääda. «Niidan suvilas ainult laupäeval, mitte enne kella 10 – peale seda õng ja närve rahustama,» sõnas üks lugeja.

«Ei ole vaja ära tunda ja liigitada naabrit selleks või teiseks – vaja on saavutada naabri käitumise muutumine,» kostis teine sellepeale. Küll aga ei osanud ta pakkuda, et kuidas see aset peaks leidma või mis sellele kaasa aitaks.

Mõni aga leidis, et elu ei saa alati naabrite järgi korraldada. «Suvila või elamurajoon, vahet pole – elu vajab elamist. Öörahust tuleb muidugi kinni pidada, kui just jaanipäev ei ole,» sõnas ta.

Liigne tundlikkus

Samas oli ka neid lugejaid, kelle sõnul ei olegi võimalik suvilarajoonides niiviisi olla, et miski ei häiriks. «Kui mingis suvilarajoonis kõik üksteise kukil 100 ruutmeetriste kruntide peal istuvad, siis muidugi iga krõbin häirib,» kostis üks lugeja.

Teine aga leidis, et see ongi suvilapiirkondade rõõm, et saab lõputut pidu pidada ja inimesed ei tohiks nii tundlikud olla. «Kuidas nüüd inimesed on muutunud nii õrnakesteks? Mäletan 20 aastat tagasi sai suvemajades puhata ja pidu pandud, ei seganud kedagi. Nagu aru saan – isegi tugev tuul segab nüüd puhkamist,» lausus ta.

Kolmas tõi näite sellest, kuidas tema kodukülas elu käib 24/7 ja see kedagi ei häiri. «Kuked kirevad mõnusalt juba päikesetõusust, koerad hauguvad, põlluühistu masinamehed teevad tööd kõigil nädalapäevadel ja varavalgest hiliõhtuni – normaalne külaelu!» kostis ta.

Üks teravmeelne lugeja ütles aga, et õige eestlane ostab endale suvemaja hoopis kohas, kus naabrid täiesti puuduvad. «Terve Eesti on täis maha jäetud maju,» märkis ta. «See, kellele ei meeldi kära ja müra, siis on meie riigis piisavalt maad, et ennast täiesti üksikuna tunda,» soovitas ka teine.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles