Vanad eestlased: leivakontsu süües kasvavad ilusad rinnad

Hapendatud rukkileib.

FOTO: Ergo Kuld

Leiba on eestlased alati sügavalt austanud ning pühaks pidanud. Ühe uskumuse kohaselt
sai oma pere söögilauas otsakoorukese just tütarlaps, et tal kasvaksid ilusad rinnad.


• Tulenevalt eestlaste vanasõnast «austa leiba, leib on vanem kui meie» ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda.
• Kui kellelgi juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta selle üles võtma ja suud andma.
• Perenaised vajutasid enne küpsetamist leivasse ristimärgi kaitseks halva silma eest.
• Leivapätsi ei tohtinud lauale asetada alumise koorikuga ülespidi, see tõi riiu majja.
• Pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole – leivatükk võis majast välja minna.
• Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast «kärsakese» ära, et mitte oma leivaõnne ära anda.
• Leivaviilu ei tohtinud ühe käega murda ega leivapätsi lauale selili asetada, siis pidi pereema ära surema.
• Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba – pere laguneb.
• Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest «õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab».
• Kes aga lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne.
• Leivaviil asendas pidulauas tihti taldrikut, kuhu söömise ajaks tõsteti liha, sülti, kaalikat, kapsast ja teisi toite.

Kõigi leivaga seotud kommete vastu eksimine oli rahva moraalimõistete järgi seotud halbade tagajärgedega. Leiba söödi iga toidu juurde v.a. hernesupp ja puder. Kes pühkis toiduraasukesed üle laua otsa maha, sai tunda leivapuudust ja jäi vanatüdrukuks. Kui söögiajal juhtus külaline tulema, kutsuti see alati leiba võtma. Pühadeleivad erinesid argipäevaleibadest erilise kuju poolest (näärileivad, pulmaleivad, tuhkapäevaleivad).


Leiva kohta käivad vanasõnad:

* Maailm püsib viljateral.
* Viljapõllust näed peremeest.
* Kuidas küli, nõnda vili.
* Leib, sool, vesi, tuli – need on vanemad kui meie.
* Homseks hoia leiba, aga mitte tööd.
* Lihata võid elada, ei leivata.
* Leiba hammusta kahe hambaga, liha ühe hambaga.
* Leib on kibe kätte saada aga magus süüa.
* Oma teenitud leib on magus.
* Kel amet, sel leiba.
* Leib on peremees.


 

Allikas: Leivaliit

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles