Valge laeva vaevaline tulek Eestisse

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Hans Laidwa meenutab laevaühenduse loomist 25 aastat tagasi.

FOTO: Dariusz Kuzminski

Eesti ja Rootsi vahelise laevaliini käivitaja, üheaastasena Eestist Rootsi põgenenud väliseestlane Hans Laidwa kirjeldab laevaühenduse loomist 25 aastat tagasi.

Lääne ärikultuuri ja nõukoguliku asjaajamise põrkumist, usalduslikku suhet laevaühendust soovivate Eesti ametnikega ning rahva ülevat meeleolu, kui 17. juunil 1990 ehk täpselt 50 aastat pärast Punaarmee sissemarssi ja Eesti okupeerimist saabus Nord Estonia näol viimaks Eestisse sümboolne vabadust toov «valge laev».

- Kuidas te üldse jõudsite selleni, et hakkasite Eesti laevaliini rajamist vedama?

Kui kaugemalt alustada, siis olin eelnevalt Silja Line Rootsi firmas tööl, algselt turundusdirektori ja seejärel tegevdirektorina.

Käisin toona tihti Soomes ning sageli tulime laevaga öösel Eestile üsna lähedale, nii et selgema ilma korral oli kaugelt näha ka Tallinna kuma. Siis sageli mõtlesin endamisi, et nii tore oleks kui ka minu isamaa ja kodumaaks kujunenud Rootsi vahel oleks laevaühendus. 1987. aastal asusin tööle laevandusfirmasse Nordström & Thulin, kellel toona olid laevastikus vaid kaubalaevad ja tankerid. Kuid siis võideti riiklik hange Gotlandi ja mandri vahelise laevaliini käivitamiseks, kusjuures aega anti selleks pool aastat.

Kui aasta hiljem hakkasid Eestis toimuma väga suured muudatused ja ka Rootsi-suunaline huvi Eesti osas oli suurem, siis hakkasin ka Nordström & Thulinis rääkima, et võiksime sellele liinile mõelda. Mulle öeldi seepeale lihtsalt – eks sa mine ja vaata siis, mida teha saaks.

Mäletan veel tänagi seda hirmu, mida tundsin enne seda, kui esimest korda Eestisse tulin. Lahkusin siit ju üheaastasena ja seni polnud kordagi kodumaal käinud. Ja veel närvilisem oli minu isa, kes toona veel elas.
Kontaktide loomine Eestiga algas 1989. aasta jaanuaris. Esmalt tekkis küsimus, et kelle poole üldse pöörduda. Õnneks tundsin toona moderaatide juhti Carl Bildti, kes pärast suhtlemist toonase peaministri Indrek Toomega sai mulle kontaktiks ENSV Transpordikomitee juhi Harri Enula.

Kui ka kontakt oli olemas, siis esmalt oli ühenduse saamisega raskusi. Nimelt tuli kõne ju ette tellida ja siis see ühendati. Kuid esimesed korrad sattusin kogu aeg kõnega venekeelsele vastajale, kellega me teineteisest aru ei saanud. Lõpuks siis taipasin, et kui mina helistan kell 10 Rootsi aja järgi, on Eestis parajasti kell 12 – ajavahe oli toona Moskva aja tõttu 2 tundi – ning kõik inimesed on lõunat pidamas. Helistasin seepeale natuke varem ja saimegi Harri Enulaga jutule.

- Kuidas te sellest hetkest edasi liikusite ja liini avamise ajakava sättisite?

Esmalt leppisime kohe kokku, et teeme selle liini ühisprojektina, 50:50. Seejärel tuli hakata detaile arutama. Selleks tulin märtsis 1989 esimest korda Tallinna, esmalt läbi Helsingi. Esimesel kohtumisel transpordikomitees oli huvi Eesti poolt väga suur, kuid tuli ka kohe esimene komistuskivi. Küsimusele, millal liin avada, laekus vastus – see võtab ligi 5 aastat. Ma ütlesin, et kui viis aastat, siis ma lähen küll kohe minema! Seepeale küsiti vastu, et aga millal sa tahad siis avada? Minu kindel seisukoht oli, et see peab olema 1990 suvi.

Ütlesin välja kohe ka teise tingimuse, mis puudutab viisasid. Oli selge, et ükski rootslane ei hakka siia sõitma, kui nad peavad eelnevalt minema NSV Liidu saatkonda ja hakkama selleks sõiduks viisat tegema. Seega on vaja viisavabadust. Muidugi oli vastus kohe – see on võimatu! «Kui soovid viisavabadust, pead seda läbi Moskva ajama.» Minu vastus oli taaskord otsekohene – kui seda asja on vaja ajada Moskvas, siis peate seda ajama teie siinpool. Kuidagi see meie siinsetel partneritel õnnestus ja juba kevadel sain info, et saame viisavabaduse! Kolmas suur küsimus oli, kus see laev silduma hakkab. Esimesena taheti meid suunata sinna Pirita taha, Miidurannale. Jällegi, ei hakka ju üheks päevaks siia tulev rootslane sõitma sealt kümne kilomeetri kauguselt linna ja siis kohe jälle tagasi.

Seejärel pakuti Kalasadamat, aga minu kindel nõudmine oli, et meil peab olema linnasadam, kus laevad ikka silduvad. Seejärel jõudsime siia Tallinna Sadamasse, mille toonase ülema Aleksei Lukoškiniga leppisime kokku, et laev hakkab silduma siin ning selleks tuleb rajada uus terminal.

- Kuidas te sobiva laeva välja valisite?

Laeva ostsime me DFDS-ilt, see sõitis enne Kopenhaageni-Oslo vahet. Tegelikult oli Nordström & Thulinil ostetud varemgi üks liinile sobiv laev «Olau Britannia», mis oli sama meie Gotlandi laevadega. Nordström & Thulin ostis selle laeva, aga ühel päeval ütles meie põhiomanik Ronald Bergman – tead, ma ikkagi müüsin selle maha, sest Norrast sai selle eest lihtsalt nii hea hinna!

Aga selle DFDS-i «Dana Regina» ja tulevase nimega «Nord Estonia» saatsime me esmalt Göteborgi renoveerimistöödele.

Ka nende Göteborgi töödega oli üks huvitav seik, kui Arnold Rüütel käis 1990. aasta juuni alguses Rootsis riigivisiidil. Külaskäik langes täpselt suvistepüha reedele ehk ajale, kui kogu Rootsi tahtis väga kiiresti «linnast välja sõita». Ja sel 1. juunil 1990 oli Rootsi välisministeeriumile kui taevane kingitus meie ettepanek, et viime Arnold Rüütli uut laeva Göteborgis dokki vaatama.

- Kuidas see kuupäev valiti, mil laev Tallinna sõitis?

Tegelikult seadsime algse eesmärgi liini avamiseks 1. juuni, kuid selleks tähtajaks ei jõudnud. Seejärel mõtlesime, et juuni keskpaik oleks hea – 15-16-17 juuni. Ma valisin 17. juuni – see on vaikne sümboolne žest. Täpselt 50 aastat varem, 17. juunil 1940 okupeeris Punaarmee Eesti. Kui laev saabus Tallinna sadamasse, siis ootas meid kail suur rahvamass, inimesed lehvitasid sinimustvalgete lippudega ja oli ülev tunne.
Ma astusin laevast maha ja siis tuli minu juurde üks vanem meesterahvas ja küsis – kas te ikka teate, mis päev täna on. Ma vastasin vaid – tean küll. Rohkem polnud tol hetkel sõnu vaja.
Inimesed ütlesid, et nüüd on valge laev tulnud lõpuks. Ma algul ei saanud sellest sümboolsusest õigesti aru. Sellepärast, et laev oligi ju valge ja see oli mu meelest loomulik, et tuli üks valge laev. Aga nüüd ma muidugi tean, tean seda tähendust. Seda ootust «valge laeva» järele ning seda, kuidas kodumaa rahvas seda ootas.

- Kuidas läks liinil edasi?

Mis oli Eesti inimeste jaoks väga oluline, see oli võimalus soetada pileteid ka rublade eest. See oli Eesti poole nõue ja see oli väga õige nõudmine. Me tegime oma kvoodi, kui palju rublapileteid võime iga päev müüa. Ja oli võimalik ka toituda laevas rublade eest.

Teisalt tekkis sellest muidugi probleem, sest kui liiklus oli käima pandud ja me tahtsime näiteks Eestist toitu osta, ei tahtnud keegi neid rublasid vastu võtta, kõik tahtsid valuutat. Nii me siis jäime selle rublakotiga ja see läks aina suuremaks ja suuremaks. Lõpuks me ei teadnud üldse, mida me teeme selle rublaga ja ma usun, et lõpuks jäi päris palju rublasid järele, kui need käibelt kadusid.

Kui ma nüüd täna sellele tagasi mõtlen, siis tuleb möönda, et eks see liini käivitamine oli mul üks unistus. Ega ma ei olnudki niivõrd suur ärimees siin käivitades, vaid ma töötasin väga palju südamega, sest seda laevaliini oli vaja.
Eestlaste jaoks oli see üks väga hea otsus, samas tegi elu natuke raskemaks, et tulles Stockholmi tagasi, pidin ju alati omanikele vastuseid andma, kuidas see äriliselt kasulik on.

- Kui esimesed tööd olid tehtud, liikusime taasiseseisvumise suunas, millele aga eelnes Moskva putš?

Jah, see oli üks keeruline hetk. Kui Moskvast tuli 19. augustil 1991 teade putšist, siis pandi kõik Nõukogude Liidu sadamad ju kinni. Nord Estonia oli sel päeval just Stockholmis.

Lennart Meri oli toona välisminister ning mäletan, kuidas ta helistas mulle ja küsis – Hans, kas sul laev läheb tagasi täna õhtul. Ma ei olnud seda tol hetkel veel otsustanud ja siis ma mõtlesin, rääkisin kolleegide ja kapteniga ning otsustasime, et laev läheb. Kuid ma ütlesin kohe, et meil on tegelikult veel võimalik seda otsust ning laeva kurssi muuta, enne kui laev siseneb Eesti territoriaalvetesse. Kuid öösel tehti sadamad uuesti lahti ning «valge laev» tuli siiski tagasi, see oli tohutult oluline.

- Pärast putši algas nii Eestis kui ka Tallinn-Stockholmi liinil uus elu ja see on teise intervjuu teema. Küsin lõpetuseks, kui tihe on teie side Eestiga täna, 25 aastat pärast kõike seda?

Kui ma varem käisin loomulikult pidevalt, siis nüüd enam mitte nii tihti. Tänavu olen siin teist korda, ta jääb sinna keskmiselt kaks-kolm korda aastas.

- Oluliselt vähem kui toona?

Jaa, muidugi. Aga mulle väga meeldib ja ma tulen alati jälle. Täna teeme abikaasaga lihtsalt lõbureise vahetevahel, oleme üle päeva siin ja sõidame õhtul tagasi jälle. Mulle väga meeldivad need laevasõidud ja mul on väga hea meel, et meil seda liini praegu veab Eesti firma, Tallink.

Eile (esmaspäeva) õhtul olin Romantika silla peal ja rääkisin kapten Roland Lemendikuga, vaatasime siia suunas ning vestlesime. See oli üks jumalikult ilus suveõhtu.

- Natuke jahedavõitu küll veel...

Jah seda küll. Aga seal kaptenisilla peal, kui oli selline ilus õhtupäike ja tuult ei puhunud üldse. See on väga ilus!

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus

Populaarne

Tagasi üles