Ettekandjad jagavad: sõrmenipsuga kutsutakse koeri, mitte inimesi

Teenindajate jaoks võrdsustab sõrmenipsuga kutsumine neid koertega.

FOTO: SCANPIX

Eesti söögikohtades teenindajatena töötanud laidavad kodumaiseid kliente, on iseäranis hädas vene keeles suhtlemisega ja muuhulgas juhivad tähelepanu käitumisviisidele, mis neile absoluutselt mokka mööda ei ole.

Postimehe tarbijatoimetuse üleskutse peale jagasid oma teeninduskogemust ligi 40 inimest, kes olid iseäranis kriitilised kodumaiste ja vene päritolu klientide osas.

«Tullakse juba eos meelestatuna, et midagi läheb kindlasti valesti ja midagi kindlasti ei sobi ning hakatakse meelega vigu otsima,» sõnas üks ettekandja eestlastest klientide iseloomustuseks. Iseäranis kriitiline oli ta jõukamate kaasmaalaste osas, kuna tema sõnul arvab tavaliselt selline klient, et kui ta rahakott on pungil, siis on ta maailma naba ja ainus klient restoranis.

Kohalik vene klient kõige ebameeldiv

Laita said ka vene kliendid, kuna nad väga tihti eeldavad, et teenindajad oskavad lisaks eesti ja teistele võõrkeeltele ka vene keelt. «Leian, et neil ei ole mitte mingisugust õigust mind sõimata, kuna ma nende emakeelt ei oska – pigem soovitaks neil endil eesti keel selgeks õppida,» sõnas üks teenindaja.

Kohvipoes teenindajana töötav lugeja rääkis aga, et kuigi ta vene keelt ei valda, on ta paari aasta jooksul tööks vajalikud sõnad endale selgeks teinud. Siiski tuleb ikka ette olukordi, kus ta küll üritab vene keelt kõnelevast kliendist aru saada, kuid ühist keelt on raske leida. «Lõpuks saab ta käte ja jalgadega seletatud, et soovib osta mult kala või burgerit, kuigi ise seisab kohvipoe ees,» märkis ta.

Samas, kui keelebarjäär kõrvale jätta, siis said vene kliendid ka ettekandjatelt kiita. «Vene klient on kapriisne, aga oskab head asja hinnata ning peab lugu heast teenindusest, mis tähendab tihti ka kopsakat jootraha, kui kõik läheb kliendile meeldivalt,» tunnistas kolmas ettekandja.

Mitu teist teenindajat lisas veel, et üldiselt on Venemaalt tulnud turistid meeldivad, kuid kõige suurem häda on kohalike vene päritolu klientidega. «Kohalikud vene kliendid on siiski kõige hullemad – kohtlevad teenindajat kui kõntsa ja lagastavad meeletult, sõnas üks teenindaja ja rääkis lähemalt nädalatagusest kogemusest, kus kaks vene perekonda käisid kohvikus söömas.

«Lapsed lõugasid terve aja meeletult, pidin korduvalt vanematelt paluma, et lapsed vaiksemalt oleksid, sest kohvikus oli teisi inimesi ka,» kirjeldas teenindaja. Külaliste lahkumise järel leidis, et söögikoha aknaklaasid olid täis tatikuule, seinad ja toolid kaetud väikeste rasvaste käejälgedaga ja vanemad olid laua alla kaks suurt pappkasti prügiga jätnud.

Teistmoodi kapriissed

Soome klientide osas olid Eesti söögikohtade ettekandjate tunded kahetised. «Keskmine Eestis kohatav Soome klient on väga kitsi – tellib enamasti vaid kõige odavamat ning jootraha kultuurist pole kuulnudki,» sõnas üks teenindaja. Samas jõukamad soomlased said kiita kui enamasti väga meeldivad kliendid, kes on toidu- ja joogimaailmas haritud ning ei koonerda ka jootrahaga.

Küll aga toodi põhjanaabrite puhul välja ka seda, et nende puhul ei saa tihti üle ega ümber nende laktoosi- ja gluteenitalumatusest. «Kui nad kuulevad, et polegi ühtegi kooki, mis oleks laktoosivaba, on neil näod väga vingus peas ja pööritatakse silmi, et mis koht see selline on,» nentis üks ettekandja.

Välja toodi ka käitumisviise, mis teenindajatele absoluutselt ei meeldi. «Ei ole solvavamat tegevust teenindaja suhtes kui sõrmenips – nii kutsutakse koeri, mitte inimesi,» märkis üks ettekandjana töötanud. Tema sõnul võiks klient aru saada, et teda koheldakse täpselt samamoodi, nagu tema kohtleb teenindajat. Sõrmenipsu asemel tasuks pigem eelistada peanoogutust või lihtsat suhtlust.

«Kõige rohkem häirib see, et inimesed tulevad enda toiduga kohviku territooriumile sööma ning kui nende poole menüüdega pöörduda, siis vaadatakse suurte silmadega otsa, et kas sa ei näe – meil siin oma piknik,» lisas ühes Tallinna kaubanduskeskuse kohvikus töötav ettekandja. «Soomlastel on näiteks kombeks tellida õlut ja siis oma Prisma kotist õngitseda mingisugune snäkk või ka suitsukala, mis keset lauda pannakse ja süüakse,» märkis ta.

Viisakust napib

Muuhulgas tõid ettekandjad välja ka seda, et neil on väga raske vastata sellistele küsimustele nagu «Mis siin menüüs head on?» või «Soovitage mulle midagi head juua», mistõttu võiks külalised selliste sisutühjade lausete kasutamist vältida. «Teenindaja ei ole selgeltnägija – me ei tea, mis sulle maitseb või mida sa üldse sööd,» sõnas üks restorani ettekandja.

Tema sõnul on tipprestoranis kõik toidud maitsvad, mistõttu eelistaks ta pigem kuulda selliseid küsimusi nagu milline toit on menüüs kergem, milline toitvam, mida ma võiks valida, kui inimene ei saa süüa pähkleid või milliseid kalarooge ettekandja soovitaks.

Ka tõid söögikohtade teenindajad välja, et järjest enam on nende külastajatel probleeme elementaarse viisakusega. «Häirib see, et kui inimene istub tellimise ajal telefonis ja ei näita välja viisakust,» rääkis üks teenindaja. Samuti ei kipu inimesed söögikohast lahkudes isegi mitte head aega ütlema.

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus

Populaarne

Tagasi üles