Iga inimene, kes matnud oma lähedase, on rohkemal või vähemal määral kokku puutunud ka hauaplatsi kujundamisega, mil tuleb mõelda ja vastused leida erinevatele küsimustele nagu milline hauaplaat tellida, kas ja millist äärt platsile teha, millega plats katta ning mis taimi sinna istutada?
Gardener OÜ aiakujundaja Mailis Laanemäe sõnul on aeg hakata mõtlema hoolikamalt hauaplatsi kujundamisele siis, kui matmisest on möödas juba mõningane aeg ja pärjad-vanikud ei näe enam kenad välja.
«Kuna iga inimene on eriline, nii võiks ka iga kalmukujundus, kui mälestus sellest inimesest olla eriline. Ei pea olema miskit suurt ja uhket, mõnikord piisab ka sellest, kui suudate meenutada detaile, mis kadunukest iseloomustaksid ja neid kujunduses kasutaksite. Näiteks teie meremehest isale võiks hauaplaadile lisada ka meretemaatilise luuletuse ja plaat ise võiks olla inspireeritud laevaankru kujust. Aga kui teie ema oli näiteks klaasikunstnik, siis võiks hauaplaatki klaasist olla?» kirjeldas Laanemäe.
Eelkõige võiks siiski läbivaks stiiliks jääda lihtsus, aga samas originaalne. Kui ise hauaplatsi kavandiga hakkama ei saa, siis võib pöörduda ka kujundaja poole, kes oma ideedega aitab parema lahenduse leida ja ehitab ka platsi valmis, kui täislahendus tellida.
Sobiv kujundus
Aednik ja aiakujundaja Piret Pihtjõe sõnul on hauaplasti kujundamisel oluline ka see, et plats oleks kenasti kujundatud ning et see ei nõuaks liigset hoolt. Kindlasti võiks tema sõnul nutika pilguga üle vaadata ka juba olemasoleva platsi
«Kõigepealt tuleb üle vaadata hauaplatsi üldine ilme, sest liigne värvikirevus ja platsi killustatus ei mõju hästi. Eelistada tasub lihtsat kujundust ja looduslikku stiili, valida paar sobivat taimeliiki ja leida kattematerjal, milleks võib olla nii kivi, kild, liiv kui ka pinnakattetaim või paar neist. Samuti tuleb ette võtta kalmukivi puhastamine või uuendamine,» kirjeldas Pihtjõe.
Mustrit luues tuleks lähtuda hauaplatsi suurusest, pinnareljeefist, kalmukivist (või kividest) ja selle kujust. Vanad raudristid võiks kindlasti esile tuua, mitte mingil juhul ei tohiks neist loobuda. «Surnuaias tasub ringi vaadata, et noppida asjalikke lahendusi, aga kõiki ideid ei saa ühel kalmul rakendada. Nii mõnelgi kalmistul on välja kujunenud oma stiil näiteks hauapiirde materjali suhtes ja seda tasub järgida. Kindlasti tuleb arvestada kõrval oleva kalmuga, et vältida tehtud töö rikkumist vale taimevaliku või rajamisvigadega,» selgitas aiakujundaja.
Eelista püsikuid
Pihtjõe sõnul võib õitsvate üheaastaste taimede asemel kasutada rohkem püsililli ja lehtilutaimi. Soovi korral saab püsikute sisse jätta vahetatavate üheaastaste lillede istutusala. Püsitaimedega saab luua vahelduva pildi ja kujundada vahvaid mustreid.
Naise sõnul tuleb aga ettevaatlik olla kogustega – parem ühte taime palju, kui et palju erinevaid liike. Püsitaimedega kalmu katmine on hulga hooldusvabam ja kokkuhoidlikum lahendus.
«Taimed on vahel uskumatult leplikud, aga et vältida ebameeldivaid üllatusi, tuleb valikut tehes arvestada kalmu pinnase- ja valgusoludega. Mis kasvab savisel, ei edene liivasel, mis armastab päikest, saab niiskes varjus kiiresti otsa. Tihti võtab taime mitte külm vaid niiskus või kevadine päike,» selgitas Pihjõe.
«Kalmistule ei tohi tuua juurevõsu ajavaid taimi nagu näiteks harilik sirel, lumimari, kitseenelas. Kui kalmul puudub betoonpiire, siis kiiresti laiutama kippuvate pinnakattetaimede nagu igihali, metsmaasikas, sõnajalg, piibeleht, kasutamine ei ole mõistlik kuna need võivad vallutada ka naaberhaua. Metsmaasikas ja igihali on uskumatud ronijad ja nende vaoshoidmine on üsna tülikas isegi piirdega kalmul,» lisas ta.
Kääbuskasvulised puud ja põõsad
Pihtjõe sõnul ei osata tihtipeale puu ja põõsa suurust ning kasvuiseärasusi ette kujutada isegi koduaias. «Kadunukese lemmiktaimega võivad hiljem vaeva näha nii teie järglased kui naaberkalmu hooldajad. Suuri puid kalmistule istutada ei tohi ka siis, kui arvate, et lõikate neid hoolega. Mis saab siis, kui teie enam ei jaksa või kui teid enam pole?» hoiatas ta.
Kalmistu ekstreemoludes kõige lepilikum taim on näiteks siberi valdsteinia, bergeenia, tiarell, varjukivirik ja roomav kukehari. Punane kukehari annab Pihtjõe sõnul seemnest isekülvi ning seetõttu vajab õigeaegselt õite ära lõikamist, muutudes muidu umbrohuks. Siberi valdsteinia, tiarell ja bergeenia on igihaljad pinnakattetaimed varjulisematesse paikadesse. Valdsteinia kannatab ka päikest.
«Kukeharja sorte on mitmeid ja need sobivad katma päikesepaistelist liivast kalmu, aga näiteks roomav kukehari edeneb ka varjulises kohas õitsedes siis vähem. Põõsasmarana õitevahtu jagub külmadeni kui koht on päikeseline. Hosta tunneb ennast jälle täislehes puu all kenasti,» selgitas aiakujundaja.
Sibullilli, nagu näiteks krookuseid, nartsisse, siniliilia valgeõielist sorti ja lumikellukesi tasub julgelt kasutada suurte lehtpuude alustel haudadel. Taimede tärgates pole puudel lehti ja sibullilled saavad vajaliku valguse kätte. Hiljem pääseb mõjule pinnakatte- või naabertaim ja sibullille lehed varjuvad selle alla.
«Päris hooldusvabalt taimedega kalmu kattes ei pääse, aga õigeid valikuid tehes hulga mugavamalt küll,» möönis Pihtjõe.
Allikad: Gardener; Virkuse maastikukujundus