Kuidas käituda raha leidmise korral?

Hans-Martin Tammesalu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raha.
Raha. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Inimesed võivad vahel olla lohakad või hajameelsusest raha kaotada – kuidas käituda, kui leiad raha või rahakoti ning mis sellest edasi saab?

Vastavalt asjaõigusseadusele peab asja leidja oma leiust teatama asja kaotajale või selle omanikule. Kui see pole võimalik, tuleb leiust teatada politseile, aga seda juhul, kui asja väärtus ületab 50 eurot. Alla 50 euro väärtuses leiust ei pea politseile ilmtingimata teatama, aga viisakas oleks ikka.

Kui asi leitakse elamus, avalikus asutuses või transpordivahendis, tuleb leid üle anda majaomanikule, üürnikule, asutusele, transpordiorganisatsioonile või politseile. Politsei säilitab leitud asju ühe aasta ning seejärel antakse need üle kohalikule omavalitsusele. Kui asja omanik soovib leidjat tänada ja leidja on sellega nõus, siis politsei saab need inimesed näiteks telefoni teel kokku viia.

Põhja prefektuuri vaneminspektor Karin Meieri sõnul tuuakse politseisse sularaha umbes 3-4 korda aastas. «Märksa tihemini tuuakse politseile leitud rahakotte ning kolmandik leitud rahakottidest sisaldavad ka sularaha,» ütles Karin Meier. Kui rahakotis on lisaks sularahale dokumente, otsib politsei omaniku üles. Kui aga rahakott dokumente ei sisalda ja omanikku tuvastada ei saa, pannakse rahakotist pilt politsei koduleheküljele leitud esemete nimekirja. «Omanik tuvastatakse küsides rahakoti sisu kohta, näiteks kui suured olid kupüürid, kui palju neid oli või mis veel lisaks rahale kotis oli. Kui rahakoti omanik on välismaalane, siis viime rahakoti vastava riigi saatkonda, mis omaniku ise üles otsib,» lisas Meier.

Talle meenusid kaks juhtumit. Üks kord leiti Balti jaama trepilt raha ja see toodi politsei kätte. Teine juhtum aga oli seotud välismaalase rahakoti kaotamisega. «Rahakotis oli tuhat eurot ja dokumendid. Enne saatkonda minemist proovisin aga rahakotis olnud pooliku visiitkaardi pealt omaniku meiliaadressi välja lugeda. Kirjutasin aadressi lõppu inimese koduriigi kõige tüüpilisema e-posti teenusepakkuja aadressi,» rääkis Meier. Piisas vaid ühest katsest, rahakoti omanik vastas minutite jooksul ja mõistagi oli ta väga õnnelik.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles