Kui arst ütleb, et ei tohi trenni minna, siis ei tohi

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Treeningukoormus osutus Laura Luhti liigestele üle jõu käivaks. Taamal Laura ema Tiia.
Treeningukoormus osutus Laura Luhti liigestele üle jõu käivaks. Taamal Laura ema Tiia. Foto: Erakogu

Kolmeselt trenni läinud Laura Luhtil läks kaheksa aastat iluvõimlemises peaaegu suurepäraselt. Mullu detsembrini, mil ta maandus trennis nii, et jalaga juhtus midagi.


Vigastuse saamise hetkel käis juba trenni kolmas tund, oli veel vaja hüppeid parandada.

Nagu hiljem ütles doktor Leho Rips, oli Laura kasvu ja arenemisvõimaluste juures nii suur treeningukoormus tema liigestele liig. Kannakõõluse kasvujoon tuli lahti.

Luumurrukartuses mindi traumapunkti, seal selgus, et asi ikka nii hull pole. Jalg sai sideme ja kolm nädalat oli trenn keelatud.

«Käis kolm nädalat karguga ja jalale ei toetanud.  Rips toonitas, et võtke rahulikult, muidu ei parane,» kirjeldab Laura ema Tiia Luht olukorda. «Siis läks uuesti trenni ja samal päeval olime jälle traumapunktis.» Ju polnud jalg veel piisavalt tugev. Taas kuu trennikeeldu.

Ripsi soovitusel hakkas Laura kaks korda nädalas käima füsioterapeut Margus Mustimetsa juures.

Kuu aja pärast uuesti trenni. Laura osales võistlustel valuvaigistite abil. Edukalt – Tartu meistrivõistlustel tuli omavanuste B-grupis esikoht. Iluvõimlejate suurvõistlus, Lootuste Karika finaal, seisis ees. Aga jalga tuli põletik ja vedelik.

«Leho Rips andis mulle valida: kas läheb jalg praegu kipsi või teed edasi ja ei saa varsti enam midagi teha,» kirjeldab Laura.

Maikuu möödus Laural kipsis. Juunis käis ta karguga, sai Mustimetsa juures massaaži ja venitust. Juulis lubas Rips Laural vaid ujuda. Augustis võis vaikselt uuesti treenima hakata.

«Nüüd on see jalg terve,» ütleb ema. «Tuli aga uus häda teise jala põlvesidemega, vahepeal sai teine jalg paratamatult rohkem koormust.»

«Emotsioonid, kui laps viga saab, on loomulikult suured, ja ikka mõtled, et kõik teised on süüdi,» ütleb ema. «Aga nagu oleme aru saanud, on soojendused ja venitused üliolulised. Nende eas ei pöörata sellele eriti tähelepanu.»

«Trennis jalg ju ei teinud nii väga haiget,» kirjeldab Laura, «peale trenni oli suurem valu.»

«Kõige parem on kuulata arsti soovitusi: kui arst ütleb, et ei tohi trenni minna, siis ei tohi,» nendib tüdruk.

Praegu teeb Laura trenni väiksema koormusega. Jookseb. Balletti ei tee. Harjutab koos teistega ka rühmakava. «Hüpped ainult kõnnin kaasa,» lisab ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles