Klaasist majades tekib inimestel valgusräigus

Foorumi kaubanduskeskusel on päikest varjav fassaad.

FOTO: Toomas Huik

Tallinna Tehnikaülikooli dotsendi Hendrik Volli sõnul tekib otsese päikesevalguse käes olevates hoonetes valgusräigus, mille kahjulikku mõju ei aita ka kardinate ettetõmbamine oluliselt vähendada.


Viimasel aja moetrendiks on klaasseintega kontorihooned, mis pole aga Volli hinnangul sugugi hea koht töötamiseks. Kui päike silma paistab, on inimesel ebamugav, valgus peegeldub ka arvutiekraanilt ja muudelt esemetelt, vähendades nähtavust.

Kardinate ettetõmbamisel muutuvad aga ruumid pimedaks ja siis võetakse kasutusele tehisvalgus, mis tähendab teadlase sõnul puhast energiaraisku.

Voll ütles, et ta on näinud maju, kus lõunapoolne külg üleni klaasist ja kus keset päeva kõigil akendel pidevalt kardinad eest. «Sel juhul tekib küsimus, miks üldse aknad tehti, nende asemel võinuks ju sein olla,» lausus ta.

Palju katmata klaasi, nagu näiteks on projekteeritud Eesti Kunstiakadeemia uuele hoonele, igal juhul teadlases ta enda sõnul usaldust ei tekita. Hea näitena tõi aga ta Foorumi kaubanduskeskuse, kus päikese sissepääs hästi varjestatud.

Teisiti on otsese päikesevalgusega lugu eramutes, kus inimesed ei pea pidevalt aknast paistva päikese käes viibima.

Ruumisolijaid saab otsese päikesevalguse eest kaitsta mitmesuguste sirmidega, mida võib paigaldada nii hoone sisse kui sellest väljapoole. Saab kasutada ka madala päikese läbilaskevõimega aknaklaasi, rajada topeltfassaad või rakendada muid arhitektuurilisi lahendusi – näiteks rõdusid või aknaid osaliselt varjavaid katuseääri.

Poliitik ja keskkonnaspetsialist Andres Tarand meenutas seejuures eestlaste vana tarkust majade ehitamisel, sest toonased katuseräästad püüdsid ilusasti liigse päikesevalguse kinni.

Volli sõnul vajavad hooned nii otsest kui kaudset päikesevalgust. Teadlased on välja arvutanud, et ajavahemikul 22. aprillist 22. augustini peaks maja saama kolm tundi päevas otsest päikesevalgust.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles