Teade, et peagi jõuab Ida-Ukrainast Eestisse üks põgenik, kes otsib kodu, jõudis minuni umbes kuu aega tagasi. Olin juba ammu mõelnud ühe temasuguse enda koju võtmisele ja andsin end vabatahtlikuna üles. Kartsin veel, et äkki jään ilma – tegu on ikkagi silmatorkavalt kena põgenikuga, väike veel pealekauba, selliseid ikka tahetakse.
Muidugi oli mul ka kahtlusi – äkki ei oska me suhelda, äkki pöörab ta oma ettearvamatu käitumisega kogu mu elukorralduse pea peale, kas ta ikka elementaarseid hügieeninõudeid täidab ja kuidas reageerivad tema saabumisele naabrid? Õnneks on ta ka naissoost – pidavat paremini korda hoidma.
Põgeniku saabudes laabus aga kõik. Nimelt selgus, et tegemist on ühe äärmiselt toreda kassipojaga. Koduse nimekonkursi tulemusel sai uue pereliikme nimeks Bandera, sest vaja oli ikkagi Ukraina rahvuskangelase nime. Stepan Bandera pole küll kõige puhtam poiss, ent kassile sobib nimi suurepäraselt – väikeste pehmete tiigrite lemmikhobiks kipub sageli kujunema näiteks väikeste lindude rappimine.
Kass on pärit Donetski oblastist Kramatorski linnast, mille üle kontrolli saamise nimel on Ukraina valitsusväed ja niinimetatud Venemaa toetusega separatistid mitmeid lahinguid pidanud. Juba möödunud suvel haarasid valitsusväed linnas kontrolli, ent tänavu veebruaris toimus seal näiteks raketirünnak elamurajoonile, milles hukkus seitse tsiviilisikut ja 26 sai vigastada. Bandera polnud siis veel sündinud, aga tema ema on kindlasti nii mõndagi üle elanud.
Ühel soojal augustipäeval leidis ühe rahvusvahelise organisatsiooni eestlasest töötaja Kramatorskis kõndides linnapargist kolm hüljatud kassipoega. Kiisud olid umbes kuuvanused ja täiesti abitud ning hea leidja otsustas nad kaasa võtta. Traumeeritud pisielukad jäid tema süles kohe magama ja pärast parasiiditõrjet said neist tublid tubased kassipojad.
Kramatorski ja teiste Ida-Ukraina linnade tänavatel on kodutuid kasse ja koeri väga palju, mistap otsustas leidja, et lihtsam on neile kodu leida Eestis. Pärast küllalt aeganõudvat dokumentide vormistamist alustaski üks neist pikka teed uude koju – kõigepealt Kramatorskist Odessasse ja sealt juba Eestisse. Vahepeatuste tõttu oli teekond päris käänuline, sest iga hotell pole sugugi nõus kassipojale öömaja pakkuma ning samuti ei tahtnud teda iga lennufirma. Air Balticu abil jõudis kass siiski Tallinna ja lõpuks ka minu koju.
Siinkohal võib mängida mängu: arvake ära, milliseid reageeringuid pagulaskass tekitab (lisaks ilmselgele: kui tore kass, nii palju reisinud!). Pole kuigi erinev lausetest, mis kõlavad inimestest rääkides: kas Eestis siis kasse vähe on? Juhtus aga nii, et täpselt siis, kui mina otsisin kassi, otsis Bandera kodu.
Sõjategevus Ukrainas mõjutab väga valusalt ka lemmikloomi. Kohalikud põgenevad sõja ja kehvade olude eest ning loomad jäetakse sageli maha, kuna inimesed ei tea ise, kuhu ja kui kauaks lähevad, või pole kohti (ühis)transpordis. 2014. aasta suvel, kui sõjategevus Donbassis algas, ei olnud võimalik ka lemmikloomadele dokumente saada, sest riigiasutused lõpetasid tegevuse. Paljud lahkusid aga teistesse riikidesse, eelkõige Venemaale, ning dokumentideta looma kaasa võtta ei saanud. Mõned loomad on kodutud seetõttu, et nende omanikud said sõjas surma. Paljud loomad on ise vigastatud.
Sõja keskel jäi lisaks väikestele loomadele maha ka palju suuremaid – hüljati hobuseid, lehmi, lambaid, sigu. Hersonis jäi ühe oligarhi põgenemise järel maha terve eksootiline miniloomaaed. Viimastele tuli appi Lõuna-Aafrikas elav Ukraina kodanik Lionel de Lange, kes lõi uue haru organisatsioonile Lawrence Anthony Earth Foundation, mis päästis sõjast Bagdadi loomaaia asukad. Seni imeväikestes puurides elanud loomadele tahetakse rajada hoopis avaramat varjupaika.
Probleeme on Ukrainas väga palju, kaitsta ei suudeta inimesigi, loomad on jäänud sageli täiesti tähelepanuta. Praegu tegutseb Kramatorskis näiteks üks vabatahtlike organisatsioon, mis steriliseerib emaseid kasse ja püüab neile kodu leida. Riigilt nad toetust ei saa – raha kulub mujalegi. Samamoodi kohalike toel tegutsevad loomasõbrad paljudes Ukraina linnades.
Ida-Ukraina loomade olukorda püüavad leevendada ka mitmed rahvusvahelised organisatsioonid ning Ukraina ajalehtedest saab aeg-ajalt lugeda vapratest vanaprouadest, kes oma kodukandi loomadele kodu ja süüa pakuvad. Kasse-koeri on aga palju ning inimestel napib raha ka toidu ja esmatarbekaupade jaoks.
Ukraina elanike suhtumine lemmikloomadesse on nagu Eestis 20 aastat tagasi, räägib Bandera leidja. Kasside ja koerte steriliseerimine pole levinud ning sünnib palju järglasi, keda ei vaja keegi. Päris levinud on suhtumine, et kassid ja koerad võivadki elada tänaval, nad saavad ise hakkama küll. Talved on Donbassis nende jaoks aga väga külmad. Tänaval elavad loomad jäävad ellu tänu vanaprouadele, kes neid hoolega toidavad.
Leidja kinnitab, et rahvusvaheliste organisatsioonide töötajate seas leidub küllalt palju neid, kes toonud mõnelt lähetuselt kaasa elava mälestuse ja sõbra. Tema kolleegidel on kasse ja koeri näiteks nii Palestiinast, Kosovost, Afganistanist kui ka Ukrainast. Nende kontoriski elab leidkass Fatimah, kes kõigi töötajate tähelepanu naudib.
Bandera kohanes uues kodus kiiresti, juba esimesel õhtul oli ta veendunud, et ka tema peab voodis magama. Magabki. Mängib, suhtleb ja on mõistnud, et hõikele «Bandera» reageerimine toob alati kaasa väga meeldivad tagajärjed. Tema kaks süsimusta õde on praegu veel Ukrainas – elavad nende hea leidja juures ja tulevad temaga ilmselt järgmisel korral Eestisse, et endale siin kodu leida.