Mälestused Estonian Airist: ohtralt alkoholi ja kodune tunne

Estonian Airi lennuk.

FOTO: Toomas Huik

Kuigi viimasel ajal kostis Estonian Airi teenuste üle palju nurinat, jagus Postimehe lugejatel nüüdseks juba ajalukku läinud lennufirma kohta häid mälestusi.

«Mul on hästi meeles mu elu esimene lend 1997. aastal, siis jagati lennukis lastele T-särke kirjaga: «Aga mina olen lennanud Estonian Airiga!».  Väga uhke tunne oli ikka seda särki kanda - siis polnud veel lendamine Eestis nõnda tavaline kui täna,» kirjutas üks lugejatest.

«1998. aasta Londonis käik jäi meelde sellega, et kanget alkoholi jagati piiranguteta ning ostureisil käinud tüübid tarisid salongi kuupmeetrite jagu kotte ja keegi miskit ei kobisenud,» meenutas teine lugeja.

Siret meenutas oma 2011. aasta lendu pärast neljakuulist praktikat Belgias. «Mäletan, et mul oli väga suur koduigatsus ja olin väga väsinud, kuna kõikide oma raskete kohvrite ja kottidega Gentist Brüsseli lennujaama jõudmine võttis aega,» kirjutas ta. Toona pakuti Estonian Airi lennukites ka süüa.  «Mäletan väga selgelt, kui mu ette pandi karbi sees must leib kiluga-avasin karbi-see lõhn! Nii hea oli tunda lõpuks ometi maitset, mis oli nii kodune ja hea,» meenutas ta. Naise sõnul on ta  lennanud väga erinevate lennufirmadega ja maitsenud erinevaid võileibu-toite, kuid just see musta leiva ja kilu maitse on kõige eredamalt meelde jäänud.

«Meenuvad eestikeelsed ajalehed, mis uksel tervitasid. Eestikeelne keskkond tekitas koduse tunde. Veel meenuvad soojad-niisked froteerätikud enne sööki kätte puhastamiseks ja tugeva vastutuule korral rahustamiseks jagatud väikesed Courvoisier'd,» kiitis üks lugeja Estonian Airi teenindust. Ta lisas, et ka lennukis pakutud toidud olid maitsvad. «Samas usun, et kindlasti saaks Tallinna lendudel eestikeelse teeninduse ja ajalehtede osas läbi rääkida, mis tahes lennufirmaga,» oli ta veendunud.

«Sellel suvel oli kaks edasi-tagasi sõitu-lendu Estonian Airiga. Alati istusin lennukisse kindla tundega, et nüüd ei saa minuga midagi juhtuda. Kusjuures olen lennanud suhteliselt palju ja mitmete firmadega, aga usaldus omade vastu oli suurim. Kahju igal juhul, et nii tehti,» meenutas reisija.

Üks lugeja meenutas oma esimest lennureisi Londonisse, kui ta oli u 12-aastane. «Oli suvi, päike paistis. Meile anti värvipliiatsid ja värviraamatud ja EA logoga T-särgid, kus peal oli lennuk. Ühesõnaga väga ilus ja meeldejääv reis,» kirjutas ta.

Nädal aega Dublinis elanud lugeja meenutas oma tagasisõitu nii:«Kui Kopenhaagenis oli näha Estonian Airi värvides lennukit ette veeremas, siis tekkis ikka soe tuune küll - siin juba omad kohal...»

Ühe meenutaja esimene lend rahvusliku lennufirmaga oli 2009. aastal ning pilet maksis toona ca 3000 krooni. «Nüüd ligi seitse aastat hiljem tundub veidi kallis, aga siis polnud veel odavlennufirmadega eriti kursis. Eks eestlane, kes just ei lenda ärireisile või firma kulul, vaatabki enamasti hinda ja otsustab selle järgi. Kahju et Estonian Air niimoodi maha kanti, oli siiski «oma» võrreldes Ryanairi, Lufthansa jmt,» kirjutas ta.

Arvukate positiivsete mälestuste kõrval oli ka selline: «Peale mitme teise lennufirmaga lendamist tekkis ainukesena Eesti Airis probleem koti suurusega. Juba istekohal olles kamandati: «Mine pane kott lennuki alla pagasiruumi!»»

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada
Tagasi üles
Back