Tänavused kõige nõmedamad kingid on selgunud

Kõik pudi-padi, mida poodides jõulukinkidena välja pakutakse, on mõttetu.

Dushigeel ja nuustik on üks hullemaid kinke, mis praegu meenub. Vabandusega, et ei teadnud, mida kinkida- ega jah, seepi kulub ju hullupööra.

Ühel aastal juhtuski nii, et mul oli kahju kinkijate ajast ja rahast, kui lõpetasin peotäie hooldustoodetega, mida kasutada ei saanud, ja vannisoolade-pommide komplektiga (mul pole vanni).

Ma ei rõõmustaks supermarketist allahindlusega ostetud jõulukomplekti üle, mis koosneb šampoonist ja deodorandist vms pesemisvahenditest. See jätab mulje, nagu tahaks kinkija vihjata, et ma ei hoolitse piisavalt oma hügieeni eest.

Mina oleksin ka kvaliteetsete šampoonide/palsamite üle õnnelik, aga tundub, et olen oma lähikonnas ainuke, kes kvaliteetsest salongi ja/või looduskosmeetikast lugu peab ning enamasti satuvad lähemate ja kaugemate sugulaste poolt kingikotti just need kõige prostamad Shaumad ja Loreal Elvitalid - no et noor tütarlaps, pikad juuksed, telekas reklaamitakse, küll ära kulub... Asja iva aga ongi selles, et ei kulu ja selline kraam läheb mul lihtsalt kapinurka seisma, kust ta võib-olla paari aasta pärast kas prügikasti või paremal juhul kellelegi teisele kasutamiseks läheb. Seda soovi, et tahaksin saada šampooni, mis üle kümne euro maksab, ei julge ma kinkijaile avaldadagi. Põhjus on väga proosaline - mitte, et see summa kingituse kohta absoluutarvuna liiga suur oleks, aga et ma tahaksin šampooni, mis nii palju maksab... vanaemadele ja vanatädidele ei mahu pähe. Ja nii ma istungi oma Shaumahunniku otsas lõpuks ja loen ikka mingi hetk sente, et lõpuks oma peanahale ja juustele sobiv šampoon osta.

Lastele vist üldjuhul ei paku rõõmu nn. pehmed pakid-püksid, pluusid, sokid. Need kingitused pole mõeldud tegelikkuses lastele vaid vanematele.

Sageli ei teata täpset mõõtu.

Kuni kuskil 12.-13. eluaastani ei olnud mul sooja ega külma ühestki kingitud riideesemest ja pehme pakk oli kõige hirmsam kingitus üldse, sest seal on jälle mingid riided. Selline kink ongi emale, ema ise ei raatsi osta, aga lapsele oleks vaja, kuid laps ise küll eriti ei arva, et tal vaja oleks. Kui isegi saab aru, et on vaja, siis riideid peab ju nagunii ostma, kui see jõulukingi pähe sokutatakse, on ikka pettumus.

Kuna ei teata mõõtu ja stiili, ega seda, kas meeldib.

Võiks jätta kinkimata näiteks pool liitrit mahutava kohvitassi, mis meenutab pigem lillevaasi kui anumat, millest ma igapäevaselt kohvi jooks . Kauplused on pungil täis traditsioonilises suuruses tavalisi kohvitasse ,mida kingituseks saada oleks isegi tore ,sest külalisi käib palju ja tasse ei ole kunagi liiga palju.

Vihkan just kinkekaarde. Alati unustan nad ära ja jäävad kasutamata.

Kinkekaart on eriti mõttetu - sa vahetad igal pool tähtajatult kehtiva maksevahendi (raha) ühes konkreetses kohas tähtajaliselt kehtiva maksevahendi vastu ja siis arvad veel, et oled hea diili teinud? Kui kange soov kinkekaarti kinkida, siis uurige vähemalt välja kus poes inimene oma igapäevaseid sisseoste teeb ja ostke selle poe kinkekaart, nii on lootust, et ee tõesti tarvitamist leiab. Enamus neid nn niššipoe kinkekaarte on sellised, kus tiirutad viimasel kaardi kehtivuse päeval poes ja mõtled paaniliselt, ei mida siit küll osta, mida osta. Teine variant, et unustad üldse ära ja avastad paar kuud peale tähtaega, et näe, kinkekaart oli...

Need on ebamugavad survestajad - enamasti just siis pole aega ja tahtmist neid kasutada ja peab midagi välja punnitama, sest pärast küsitakse, kus käisin, mida ostsin.

Sain sünnipäevaks ühe elekroonikapoe kinkekaardi, kuna olin rääkinud millalgi, et mul oleks vaja ühte teatud aparaati ja plaan see osta. Mida aga ei teatud, oli see, et minul pole kombeks kindlal päeval aastas oste teha, vaid, et olin asja ära ostnud. Nii mul oligi kinkekaart, mille kehtivus oli väga lühike ja vajaduste nimekirjas mitte ühtegi asja, mida oleks sellest poest/poeketist vaja. Nii saigi see kulutatud lihtsalt seetõttu, et see ära kasutada ja ostetud midagi, mida tegelikult ei tahtnud siis osta.

Kinkekaardid on probleemsed siis, kui neil on võrdlemisi lühike kehtivusaeg. Erandiks on vaid toidupoodide kinkekaardid, kui on teada mis poes käiakse igapäevaselt/nädalaselt.

Magusat ka alati ei taha, kui terve detsembrikuu on mööda jõulupidusid käidud ja söödud.

Püüan neid oma kodust eemal hoida.

Lastele kommide kinkimine on kõige jubedam kink üldse, kuigi kindlasti nad on seda saades rahul. Mina emana ei ole rahul, et lapsele kingitakse jõulude ajal 15 kg komme ja kommilaadseid tooteid.

Kui nendega kingi saajal midagi teha ei ole, on ka tegelikult kola, mis sellest, et see, kes tegi, on vaeva näinud. Kinkida tuleb inimesele vajalikke asju, seega tuleb enne kingi muretsemist juba pinda sondeerida ja vaeva näha.

Minule ei meeldi saada näohooldustooteid, sest mu nahk tegelikult kannatab ainult valitud apteegikosmeetikat.

Kaheeurost suvalist Nivead Selveri letilt muidugi saada ei taha, eriti kui haiseb õudsalt ka veel.

Nendega peaks ettevaatlik olema, kui ei tea täpselt inimese maitset või kui asi on selline odavamapoolne.

Raha maksab mulle tööandja, ei taha seda sõprade-sugulaste käest saada.

Šokolaad tervete metspähklitega . Kui šokolaadi kinkida,siis soovitan valida klassikalise piimašokolaadi ilma lisanditeta.

See pole ju jõulukingitus.

Mina ei salli absoluutselt, kui mulle küünlaid kingitakse. Olen detsembris sündinud ning tänu jõulukuule on poed küünlaid täis ja mulle on neid niipalju elujooksul kingitud nii sünnipäevaks kui jõuludeks, et mul on vist siiamaani mõned põletamata, mis ma sain 10 aastat tagasi. Tänu sellele on minust saanud täielik küünlavihkaja.

Sa ei tea ju, millal on kellelgi võimalik minna ja mida ta soovib. See on täpselt nii nagu asjadega, et igaühel on oma maitse

Mina ei taha mingeid suvalisi kino- või kontserdi-tralli pileteid. Lapsed on väikesed, nii raske on vaba hetke organiseerida. Tuleb võtta lapsehoidja, see maksab; sõita teise linna, võib-olla isegi ööbima - maksab; süüa väljas - jälle maksab. Ja siis tuleb see pilet veel teatud aja jooksul ära kasutada, muidu olen tänamatu. Ühesõnaga - pilet kujutab endast lisakulutusi ja -kohustusi.

Mingid paberirullid, kuhu on banaalseid mõtteteri kirjutatud. Ja siis keegi maksab raha sellise purgitäie klišeede eest.

Kui sul pole raha, et midagi mõistlikku osta, tule külla ja kingi üks soe kallistus, oleksin väga rahul.

Tean inimest, kellele kingiti kaugema sugulase poolt jõuludeks hamster ülimalt väikse puuriga. Kuna tegu oli mõistliku inimesega, siis ta ei hüljanud looma ja uuris, mida selline tegelane vajada võiks. Tuli välja, et palju suuremat puuri, mis maksis üsna palju, aga muidugi tuli väljaminek teha. Lisaks pidi talle ka kaaslase muretsema, sest nad ei ole üksi rõõmsad.

Minu teismeeale lähenevad lapsed ei rõõmusta, kui vanemad sugulased neile jätkuvalt pehmeid mänguasju kingivad. Aga nad vähemalt rõõmustavad, kui me need siis kuhugi annetuskasti viime, lootes, et mõni teine laps neid vajab.

Aegade jooksul on kõige rohkem pettumust valmistanud jõulukingiks saadud jõuluehted. Nende kinkija vist mõtleb: Näe, kui tore - paar nädalat vähem kui aasta pärast saab kingi saaja neid vidinaid kasutada.

See pole ju jõulukingitus.

Šampust jms, kui olen hakanud karsklaseks või soovin keelduda joomisest, ikka surutakse nagu peale.

Ma soovin ise oma kodu sisustada

Mänguasjad jäägu siiski ikka laste pärusmaaks