Tasub teada - milliste E-ainetega on kaetud mandariinid

Mandariinid.

FOTO: SCANPIX

Mandariine ostes ei teki ilmselt paljudel mõtet, et neid võib olla töödeldud mõne E-ainega. Veterinaar- ja toiduameti kinnitusel need tervisele ohtu ei kujuta.

Suurt mandariinide testi ette valmistades jäi silma Prismast ostetud mandariinide võrgul olev kiri, mis andis teada vahade E-904 ja E-914 kasutamisest.

Veterinaar- ja toiduameti peaspetsialist Kadi Padur selgitas, et lisaaine E904 on šellak, mis on glaseeraine. «Šellak saadakse putuka Laccifel (Tachardia) lacca Kerr vaigutaolisest eritisest, mida puhastatakse ja valgendatakse,» rääkis Padur.  Šellakit kui lisaainet tohib euroliidus kasutada tsitruseliste (sh mandariinide), melonite, õunte, pirnide, virsikute, ananasside, granaatõunte, mangode, avokaadode ja papaiade pinnatöötluseks ja pähklite glaseeraineks. Samuti tohib nimetatud lisaainet kasutada teiste toitude töötlemiseks, näiteks kondiitritoodetes.

FOTO: SCANPIX

«Lisaaine E914 on polüetüleeni pehme oksüdatsioonireaktsiooni saadus, mis on samuti glaseeraine, mida tohib kasutada tsitrusviljade, melonite, papaiade, mangode, avokaadode ja ananasside pinnatöötluseks,» selgitas ametnik.

Tema sõnul töödeldakse  vahatamiseks kasutatavate  lisaainetega  (sh E904 ja E914) puuviljade pindu eesmärgiga vähendada viljade kuivamist ning kaitsta neid väliste vigastuste eest. Vigastuste vähenemine ja kuivamise takistamine tagab viljade pikema säilimise. «Näiteks õunte vahatamiseks kasutatakse E904 õunte pesemise järel, et anda õunale looduslikult eksisteeriva vahaja kihi mahapesemise järel tagasi õuna kaitsev vahakiht,» rääkis Padur.

Šellaki (E904) kasutatakse paljude erinevate viljade, sh koorega söödavate viljad, vahatamiseks. Oksüdeeritud polüetüleenvaha (E914) kasutatakse kooritavate viljade pinnatöötluseks ning seetõttu seda olulisel määral ei sööda. Ametniku kinnitusel lisaaineid viljadelt maha pesta vaja ei ole, kuna kasutada lubatud lisaainete õiges koguses kasutamise korral on tegemist inimese tervisele ohutu toiduga.    

Tulenevalt euroliidu reeglitest ei jagata lisaaineid looduslikeks ja sünteetilisteks lisaaineteks. Seetõttu sellist infot ka tarbijatele ei edastata. «Päritolult võib lisaaineid aga jagada looduslikku ja sünteetilist päritolu lisaaineteks. Looduslikku päritolu lisaained on looduslikust materjalist eraldatud ained – näiteks toiduvärv peedipunane (E 162) ja paprikaekstrakt (E 160c). Samuti on šellak (E 904) looduslikust materjalist (putuka eritisest) saadav lisaaine, seega on tegemist looduslikku päritolu lisaainega,» rääkis Padur. Sünteetilist päritolu lisaained on sünteesi teel saadud ained, millel looduses analoogi ei ole, näiteks oksüdeeritud polüetüleenvaha (E 914). «Ohutuse seisukohast ei ole lisaaine sünteetilisel või looduslikul päritolul erilist tähtsust,» rõhutas ta.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada
Tagasi üles