Vedamine hasartmängus võib olla seotud geenidega

Siiri Erala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pokker.
Pokker. Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht

Järelemõtlematu käitumisega seostatav geen võib tegelikult aidata riskantsetes situatsioonides teha leidlike otsuseid.

Niinimetatud võitleja geen võib anda selle kandjatele rahalise riskiga vastastikku sattudes parema otsustusvõime, mis väldib impulsiivsete otsuste tegemist, vahendas Tartu Ülikooli teadusportaal Novaator Nature Newsi.

Ajakirjas Proceedings of the Royal Society B avaldatud uuring on samm edasi selles suunas, et täpsemini mõista, kuidas geeni MAOA erinevad variandid mõjutavad inimeste finantsotsuseid.

Varasemad uuringud väitsid, et MAOA-L geeni variandi kandjad kalduvad näiteks provotseerimise korral kergemini viha välja valama või on altid agressiivsusele, kui neid on kasvatatud kõrge stressitasemega keskkondades. Pasadenas asuva California tehnoloogiainstituudi teadlase Cary Frydmani juhitud uuringu käigus uuriti lisaks sellele, kas MAOA-L on seotud riskantse käitumisega, ka muid seoseid.

Uurimiseks kasutati arvutuslikke tõenäosusmudeleid, et hinnata uuringus osalenud inimeste poolt tehtud valikute seaduspärasusi ning eristada kaht viisi, kuidas võib geneetika sellisele käitumisele mõju avaldada - mõjutades valikutele määratud väärtust või mõjutades protsessi, mille abil aju võrdleb kahe erineva valiku väärtusi. 

Frydmani sõnul kavandasid nad sellise lähenemise, et heita natukene valgust ajus olevatele võimalikele mehhanismidele, mida läbivad riskide võtmisega seotud otsused.

Selle saavutamiseks uurisid teadlased 83 erineva etnilise taustaga 19-27-aastase mehe geene. Nad keskendusid kolmele geenivariatsioonile - kahte neist (geeni MAOA-L ja geeni DRD4 üht varianti, mis kodeerib dopamiini) seostatakse riskantse käitumisega ning kolmandat (geeni 5-HTT üht varianti, mis kodeerib serotoniini transporterit) ärevuse ja riski vältimisega.

Nad panid tähele ka nende kolme geeni levinumate variatsioonide olemasolu, sealhulgas ka MAOA variandi MAOA-H oma, mis on selle geeni aktiivsem vorm ja toodab rohkem ensüümi.

Uuritavad tegid 140 korda rahalist otsustamist nõudvaid ülesandeid, mille käigus nad pidid valima kindla valikuvõimaluse (näiteks 100-protsendiline tõenäosus lõpetada 0 dollariga) või hasartmängu vahel (näiteks 50-50 võimalus võita 7 dollarit või kaotada 4 dollarit).

Frydman leidis, et 5-HTT variatsiooni, mida seostatakse riskivältimisega ning DRD4 polümorfismi puhul, mida seostatakse riskide otsimisega, ei leidunud otsuste tegemisel olulisi erinevusi võrreldes omataoliste uuritavatega, kel oli sama geeni teine variant.

MAOA-L variandi kandjate puhul esines samas silmatorkav assotsiatsioon.

Frydmani sõnul tundus neile esmapilgul, et tegemist on varasematega sarnase avastusega.

MAOA-L kandjad otsustasid riskantsema valiku kasuks 41 protsendil juhtudest, samas kui MAOA-H kandjad tegid seda 36 protsendil kordadest.

Kui aga Frydman ja tema meeskond analüüsis oma katsealuste valikuid  väärtuse mudeli alusel, siis nad avastasid teise trendi: kui tegemist oli potentsiaalselt võidetava mänguga, siis tegid MAOA-L kandjad optimaalse valiku sagedamini, kui MAOA-H kandjad. Teisisõnu, «võitleja geeniga» katsealused ei teinud riskantseid rahalisi otsuseid mitte seepärast, et nad olid järelemõtlematud, vaid seepärast, et nad olid võimekad leidma parimat valikut.

Frydmani sõnul näitab see seda, et riskantne käitumine ei ole alati halb ega laastav.

Uuringul on siiski piirid. Muuhulgas märgivad autorid, et nad jätsid arvutuslikust modelleerimisest välja 19 osalejat, sest nende vastused olid liiga perfektsed, mis viitab sellele, et nad ei vastanud instinktiivselt ning seetõttu oli raske nende otsuste tegemist täpselt modelleerida.

Cambridge'i ülikoolis hormoonide rolli finantsriskide võtmise juures uuriva teadlase John Coates'i sõnul tähistab see uuring alles tärkava neuroökonoomika valdkonna jaoks edasiminekut.

Tema arvates on väga oluline teha vahet kasul ja riskiga kohandatud kasul ning tegemist on esimese uuringuga, mis üritas seda erinevust tabada geneetilisel tasemel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles