Küttesüsteemi tuleb renoveerida kompleksselt

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga ruumi soojakadu on erinev – ruumiõhu optimaalse temperatuuri ja loodetud energiasäästu saavutamiseks peab olema võimalik küttekehasid igas ruumis eraldi reguleerida.
Iga ruumi soojakadu on erinev – ruumiõhu optimaalse temperatuuri ja loodetud energiasäästu saavutamiseks peab olema võimalik küttekehasid igas ruumis eraldi reguleerida. Foto: Andres Teiss

Küttesüsteemi renoveerimine või hoone osaline soojustamine ei pruugi korteriühistule tagada loodetud energiasäästu juhul, kui renoveerimisele pole lähenetud kompleksselt ja asjatundlikult.

Selle üheks põhjuseks võib olla asjaolu, et hoone renoveerimisele pole lähenetud terviklikkuse printsiibist lähtudes, põhjused võivad aga peituda ka ebapiisavates teadmistes küttesüsteemidest ning nende toimimisest.

Teatavasti levib soojus kõrgema temperatuuri poolt madalama suunas. Kui väljas on ruumiõhust madalam temperatuur, hakkab soojus välispiirete (katuse, seinte, akende jms) kaudu ruumist õue liikuma.

Kui palju soojust ruumist välja levib sõltub sellest, mis jääb ruumi ja välisõhu vahele ehk kui soojapidav on välispiire. Soojusjuhtivus sõltub välispiirde pindalast – mida rohkem on ruumil välisseinu ja katust või mida liigendatum on hoone, seda suuremad on soojuskaod. Mida suurem on sise- ja välisõhutemperatuuride vahe, seda suurem on soojusjuhtivus.

Lisaks sõltub küttevajadus ka ruumi tulevast õhuvooluhulgast (ventilatsioon, õhuleke). Kui välisõhk on ruumiõhust madalama temperatuuriga, siis selleks, et ruumi temperatuur ei langeks, tuleb õhku ruumis soojendada. Sageli nimetatakse soojusjuhtivuseks ja õhu soojendamiseks kuluvat soojust kokku soojuskaoks.

Kui soojuskadu ja küttesüsteemi ei käsitleta koos, võivadki tekkida olukorrad, kus eeldatud sääst jääb tegelikust tunduvalt väiksemaks.

Reguleeritav küte

Maja välispiirete lisasoojustamisega ei vähene iga ruumi soojuskaod võrdselt. Seetõttu pole üldjuhul ainult soojuskandja temperatuuri tsentraalse alandamisega (küttegraafiku muutmisega) võimalik saavutada ruumiõhu optimaalset temperatuuri ja loodetud energiasäästu – küttekehade soojusloovutust on vaja vähendada proportsionaalselt ruumi soojuskao vähenemisega.

Küttesüsteemid saab jagada ühe- ja kahetorusüsteemideks. Viimases on küttekehad ühendatud torustikuga paralleelselt ehk rööpselt – kõik küttekehad on ühendatud nii peale- kui ka tagasivoolutorustikuga.
Ühetorusüsteemis on küttekehad järjestikku ehk jadaühenduses – soojuskandja vesi läbib järjestikku kõiki püstikuga või horisontaalse haruliiniga ühendatud küttekehasid.

Kahetorulisel küttesüsteemil on küttekehade soojusloovutuse vähendamine suhteliselt lihtne. Kui küttekehadel on eelseadistust võimaldavad ventiilid, tuleb need soojustusega saavutatud soojuskao vähenemist arvestades uuesti seadistada.

Kui vastavad ventiilid puuduvad, tuleb need paigaldada. Soovitatav oleks paigaldada termostaatventiilid.

Süsteemi normaalseks funktsioneerimiseks peab küttekeha olema varustatud kahetorusüsteemile ette nähtud suure takistusega radiaatoriventiiliga. Ühetorulise küttesüsteemi küttekehade soojusväljastuse reguleerimise tagamine on natuke komplitseeritum ja eeldab tõsisemat insenerilikku lähenemist.

Mõnele inimesele meeldib kõrgem temperatuur, teisele madalam. Kui mingis ruumis eraldub teatud ajal palju vabasoojust (päike paistab tuppa, elektripliit on sees vms), siis energiakulude seisukohast oleks vajalik selle soojuse võrra vähendada ka küttekeha soojusloovutust.

Ruumiõhu temperatuuri individuaalse reguleerimise ja energiasäästu seisukohast oleks õige, et iga ruumi küttekeha soojusloovutust saaks korteriomanik muuta.

Paraku oli nõukogude ajal ehitatud korterelamutes üldjuhul ühetoruline küttesüsteem, millel puudus võimalus küttekehade soojusloovutust reguleerida.

Tänapäeval on välja töötatud tehnilised lahendused, mis võimaldavad ka ühe toruga küttesüsteeme muuta küttekehade kaupa reguleeritavaks. Selleks tuleb ümber ehitada küttekeha ühendussõlm ja paigaldada vajalikud seadmed.

Ühetorulise küttesüsteemi renoveerimisele peavad eelnema pädevate insenertehniliste arvutuste tegemine ja projektdokumentatsiooni koostamine.

Lähene terviklikult

Rõhutan, et küttesüsteemi tuleb rekonstrueerida kompleksselt. Kui termostaat paigaldada näiteks vaid osale radiaatoritele, viib see küttesüsteemi tasakaalust välja ning kogu majas võivad ruumiõhu temperatuuriga tekkida probleemid.

Kui elamus võib täheldada, et soojussõlmele või katlamajale lähemal paiknevates püstikutes on soojuskandja temperatuurilangus väiksem (vesi jahtub vähem) ja samaaegselt on neis püstikutes asuvate ruumide temperatuur kaugemal olevate ruumide temperatuurist kõrgem, pole küttesüsteem hüdrauliliselt tasakaalus.

Küttesüsteemi hüdrauliliseks tasakaalustamiseks tuleb torustikele paigaldada spetsiaalsed ventiilid, mis tagavad ettenähtud (arvutuslikud) vooluhulgad. Üldjuhul saab tasakaalustamiseks kasutada ka eelseadistatavaid, küttekehadele mõeldud reguleerimisventiile ja/või liiniseadeventiile.

Kui kogu hoones on näiteks tervikuna liiga jahe või palav ja see sõltub välisõhu temperatuurist, pole küttesüsteemi kvalitatiivse reguleerimise graafik tõenäoliselt paigas ja see tuleks ümber seadistada.

Kui korterelamul puudub võimalus välisõhu temperatuurist sõltuvalt reguleerida küttesüsteemi mineva vee temperatuuri automaatselt, tuleks soojussõlm kindlasti renoveerida ja vastav automaat paigaldada.

Hoone ja sealhulgas küttesüsteemi renoveerimisele tuleb läheneda kompleksselt, lähtudes hoone terviklikkuse printsiibist ja kasutades sõltumatute asjatundjate abi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles