Uus seadus muudab elu tarbija jaoks lihtsamaks

Lennureisijad saavad eelmise aasta novembri lõpust oma õiguste kohta infot ka Tallinna lennujaamast.

FOTO: Mihkel Maripuu

Kuigi kahe nädala pärast kehtima hakkav uus tarbijakaitseseadus väga suuri sisulisi muutusi ei too, täpsustatakse sellega mitmeid kauplejate ja tarbijate vaheliste erimeelsuste lahendamisega seotud punkte, liikudes seeläbi lähemale ka üleeuroopalise korra lihtsustamisele.

«Kui me vaatame tarbijakaitse kontekstis, siis on kaks uut trendi, millele ka uus seadus püüab paremini vastata – üks on piiriülene kaubanduslik kontekst ja teine kasvav trend on on e-kaubandus või online-kaubandus,» sõnas seadust tutvustaval pressikonverentsil majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi siseturu asekantsler Keit Kasemets.

Mõlemad trendid on tegelikult teineteisega tihedalt seotud, kuna järjest kasvav hulk tarbijaid sooritab oste e-poest ning sellisel juhul ei ole ka enam vahet, kas tegemist on kodumaiste või välismaiste kauplustega. Kuigi iseenesest on inimeste usaldus just piiriüleste e-poodide vastu visa kasvama, on värskeimate andmete põhjal üle 50 protsenti Euroopa Liidu tarbijatest vähemalt korra ostnud midagi e-poest, samas kui välismaistest e-poodidest ostjate hulk jääb 15 kuni 20 protsendi juurde.

Üleeuroopaline tarbijavaidluste keskkond

«Selleks, et tarbija julgeks nende trendidega kaasa minna ja ka kasutada neid võimalusi – nagu see piiriülene e-kaubandus on –, siis tal peab olema ka kindlus, et ta saabki oma mured kuidagi lahendatud,» tähendas Kasemets. Kuna tarbijakaitse valdkond üle Euroopa Liidu liigub ühtlustamise suunas, siis võetakse uue seadusega üle Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis tagab selle, et tarbijal on võimalus lahendada kauplejaga sõlmitud lepingust tulenevaid vaidlusi kohtuväliselt lihtsal, kiirel ja odaval viisil nii Eestis kui teistes ELi riikides.

Just sellele eesmärgil alustab tänasest tööd ka üleeuroopaline tarbijavaidluste platvorm ODR, mis koondab endas üle 700 Euroopa Liidu liikmesriikides tegutseva tarbijavaidluste komisjoni ning peaks ideaalis aitama kaasa ka piiriüleste vaidluste paremale ning kiiremale lahendamisele. Ka see peaks tarbijate kindlustunnet ja usaldust üle-euroopaliselt suurendama, mis on ka 1. märtsist Eestis kehtima hakkava uue tarbijakaitseseaduse üldine eesmärk.

Teine suurem muudatus, mis seadusega kaasneb, on see, et lisaks tarbijakaitseameti juures tegutsevale tarbijavaidluste komisjonile laieneb ka nende komisjonide või üksuste ring, kellele antakse pädevused erinevates valdkondades tarbijavaidlusi lahendada, st uus seadus soodustab sektoripõhiste komisjonide loomist. Seni on Eestis vaid üks selline komisjon – viis aastat tagasi lõi liikluskindlustuse fond oma komisjoni, mis aastas menetleb umbes sadakond kaebust.

Küsimusele, kui valmis on sektorid oma tarbijavaidluste komisjonide loomiseks, sõnas tarbijakaitseameti peadirektor Andres Sooniste, et ennekõike on see neile võimalus tõsta enda usaldust tarbijate seas. «See on ühele sektorile võimalus laiendada oma teenuse kvaliteeti tarbija silmis,» sõnas Sooniste. Praegu on see kõne alla tulnud näiteks telekommunikatsiooni valdkonnas ning kasu oleks sellest ka tarbijakrediidiettevõtetele, kes ei ole otseselt pangaliidu liikmed. Küll aga peab selline komisjon saama sõltumatuse tagamiseks ka ministeeriumi heakskiidu oma tegevusele.

Muutuvad komisjoni nimi ja töökorraldus

Teised muutused, mis 1. märtsist kehtima hakkav seadus Eestis tarbijakaitses kaasa toob, on näiteks ka asjaolu, et muutub ka seni tarbijakaitseameti juures tegutsenud tarbijakaebuste komisjoni nimi – tarbijavaidluste komisjoniks.

«Tarbijad saavad sellest teinekord valesti aru – nad arvavad, et kui on tegemist kaebusega, siis haldusorgan asub selle põhjal tegutsema ja lõpuks karistab, kui on selgunud, et midagi on valesti,» selgitas praeguse tarbijakaebuste komisjoni esimees Kai Amos, mis tingis komisjoni nime muutuse. «Vaidluse korral igaüks esitab oma väite ja peab seda ka argumenteerima ning tõendama,» ütles Amos. Sellega viitas ta senistele juhtumitele, kus kaebuse esitanud tarbijad ei vaevunud oma kaebuse sisu täpsustama või põhjendama, mille alusel nad üldse kaebuse esitavad.

Samuti muutub uue tarbijavaidluste komisjoni menetlus senisest suulisest kirjalikuks, andes sellega otsuseõiguse komisjoni liikmetele ilma tarbija ja kaupleja juuresolekuta ning kiirendada seeläbi ka protsessi. «Põhjamaades tavaliselt need komisjonid ongi kirjaliku menetlusega – siin on puhtalt ajaga kaasas käimine,» selgitas tarbijakaitseameti peadirektor Andres Sooniste. Ka on selle muudatuse taga piiriüleste vaidluste võimalik kasvuprognoos lähiaastateks.

Samuti muutub protseduuri täpne ajaline piir – menetlusse võtmisest alates on komisjonil aega juhtumit lahendada 90 päeva, v.a juhul, kui seda menetlusse ei võeta – siis antakse sellest teada 21 päeva jooksul.

Must nimekiri olulisemaks

Ka muutub nende vaidluse all olevate teenuste, kaupade summa piirmäär, millest alates komisjon neid menetlema hakkab. Kui varem oli selleks 20 eurot, siis märtsikuust saab see olema 30 eurot.

Erand tehakse vaid nende juhtudel – nagu hiljutine arve eest tasu esitamise juhtum välja tõi – kus tegemist on märksa väiksema summaga, aga juhtumil on suur avalik huvi, st see mõjutab paljusid tarbijaid. Mis puudutab arvete esitamist, siis selle eest ei ole kauplejatel enam õigust uue seaduse järgi tasu küsida. Ka peavad nad kliendiga väga täpselt kokku leppima, mis vormis arve esitatakse, st kas paberil või elektroonselt.

Ka muutuvad tarbijakaitseameti musta nimekirja kandmise tingimused, kuhu ettevõtjad niigi väga sattuda ei taha. Kui seni mitte väga suurt avalikku huvi puudutavad ettevõtted ei ole sellesse nimekirja jõudnud, siis edaspidi lähevad nimekirja kõik kauplejad, kes ei ole tarbijavaidluste komisjoni otsust täitnud ega ka kohtu kaudu nõudnud sellesse nimekirja mittekandmist. «See suurendab nii musta nimekirja kui komisjoni tähtsust,» märkis Andres Sooniste.

Lisaks on nüüdsest kauplejatel kohustus teavitada tarbijat selles osas, kuhu ta võib pöörduda võimalike lepinguvaidluste lahendamiseks. «Siin on jäetud ettevõtjatele suhteliselt vabad käed, kuidas nad siis teavitama peavad, kuid igal juhul peab see olema välja toodud – kas või väljaprinditud kujul kuskil kassas või kuskil kirjalikus materjalis, näiteks tšekil,» sõnas tarbijakaitseameti peadirektor.

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus

Populaarne

Tagasi üles