Kaisuloom võib olla, mistahes looma kujuga, mistahes värvi või suuruses – lõpliku hinge puhub talle sisse laps, kes omistab oma lemmikule kõne- ja kuulmisvõime, kirjutab Osta.ee blogi. Kaisuloom on midagi väga isiklikku ja südamlikku, ta on lapse parim sõber ja hingekaaslane, keegi, kes teab lapse rõõme ja muresid. Pisisaldused, mis voolavad lapse suust otse kaisukaru või jänese kõrvu, jäävadki sinna truult pidama.
Mäletan, kuidas üks sõbranna jutustas loo sellest, kuidas esimene kord sai poja kaisu-lammas poisi nähes pesumasinasse pandud. Sellest kujunes täielik kodusõda ja tragöödia ühteaegu. Terve aeg kui pesumasin käis, nuttis poiss masina juures ja üritas oma lammast päästa… Pärast ei tohtinud sõbranna lammast isegi kuivama panna ning poiss lohutas lammast ning lubas lambale, et emme talle enam mitte kunagi nii ei tee. Edaspidi pesi sõbranna lammast salaja.
Minu tutvusringkonnas eelistavad paljud oma lapse kaisukaks pigem käsitööna valmistatud mänguasju. Käsitsi valmistatud mänguasjades on justkui rohkem soojust, isikupära ja hingestatust. Eesti disainimaastikul jäävad silma sellised tegijad nagu MIURIO ja Nufnuf. Esimene tegeleb naturaalkangast sisustustoodete valmistamisega – tumbad ja rõõmsavärvilised padjakatted. Nufnuf bränd valmistab põhjamaiselt minimalistliku disainiga tooteid koertele. Kuid ometi on midagi ajendanud neid lisaks looma ka pehmeid kaisuloomi.
Uurin MIURIO disaineri, Rita Assori käest, mis ajendas teda mänguasju looma?
Olen 2 lapse ema ning tean väga hästi, kui oluline on lapse keskkond – et see oleks positiivne, toetav, armastusküllane. Seda ma väljendangi läbi oma töö. Samuti on mul soov luua harmoneeruvaid lastetoa tekstiilitooteid – diivanipadjad, kardinad ja kaisuloomad, mis omakorda tekitavad lapsele mõnusa tunde ja olemise oma toas.
Kuidas MIURIO kaisuloomad valmivad?
MIURIO kaisuloomad sünnivad meie originaalkangastest, mida joonistatakse käsitsi paberil või otse arvutis ning hiljem lisatakse elementidele järeltöötlust komponeerides lõplik muster. Kaisuloomadel on nägudele märgitud vaid silmad. See lubab lapsel loovalt kujutada oma kaaslasele emotsioone vastavalt oma tujule ja soovile. Nukke disainime koostöös autorinuku kunstniku Tatjana Hüttiga, kelle jaoks on iga pisemgi tema loodud mõmmik üks uus sügavahingeline ja mõtestatud tegelane. Meie kaisuloomad oskavad hoida väikeseid ja suuri saladusi, need on loodud suure armastusega kirkavärviliste mustrite ja nukumeisterdamise kunsti vastu.
Su valmistatud kaisuloomad on hästi värvilised. Millest on kangamustrid inspireeritud?
Kui ma olen alustanud uue tekstiilimustri disainiga, siis tegelikult ei tea ma kunagi, kuhu see mind täpselt viib. Lilleteema on mulle alati väga südamelähedane olnud. Mida lihtsamad ja vähearetatud liigid need on, nagu näiteks põllulilled, rohttaimed, vabas looduses kasvavad moonid, seda rohkem need mind kõnetavad.
Palusin kontoris oma kolleegidel tuletada meelde, millised kaisuloomad neil kunagi olid.
Toomas: Minu lapsepõlve kaisuloom oli rebane. See pulstunud karvaga ning ühe silmaga loom suutis mu lapsepõlve muuta turvaliseks ja toredaks ning mitte just kõige pehmema loomana kandis ikka parima kaisulooma tiitlit. Igatsen teda ka praegu, üle 30 aasta hiljem, kus iganes ta praegu ka poleks.
Kaie: Minu kõige suurem lemmik, mida varasest noorusest mäletan, oli peaaegu mu enda suurune poissnukk Kalle. Kahjuks toodi see mulle nakkushaiglasse lohutuseks, et pean seal üksi aega veetma ja sealt haiglast juba midagi tagasi ei saa.
Tatjana: Väiksena oli mul armas hiir nimega Miki. Aga tänasel päeval on mul triibuline kaisukaru Teddy.
Wilmar: Oma voodiharjumuste asemel annaksin hoopis infot, kellega mu lastel (3a ja 6a) meeldib põõnata. Igapäevaselt magavad nad käsilastega – Bob (lühike ja paks) ja Kevin (pikk ja peenike), kuid eriline pidupäev on, kui saavad teha lõunauinaku vanaemaga. Loodan, et ajapikku otsustavad nad siiski mõne noorema näitsiku kasuks.
Eddy: Väike sinine elevant nimega Londiste tuli minu juurde siis, kui 5-aastasena oli vaja hirmvara sugulaste juurest külast bussi peale minna ja nii Londiste mulle pikale teele kaasa antigi. Mu täditütar ei ole mulle Londiste “vargust” vist siiani andestanud. Londiste on tänini alles ja elab minu kodus.
Gunnar: Sellised vahvad ja elusad lontrused (Gunnar näitab pilte oma koertest) olid mul umbes täpselt 20a tagasi – peaaegu nagu lapsepõlv.
Andra: Minu kaisuloomaks oli üks karvane ahv, nii paarikümne sentimeetrine ning suurte pruunide silmadega – ikka selleks, et mind magama uinutada.
Ave: Karvased mänguloomad, nii mölakalt suured kui ka väikesed kaisukad, on mulle alati armsad olnud. Lapsepõlvest mäletan kõige enam ühte värviliste traksipükstega natuke takuse ja lapiku olemisega ca poolemeetrist valget karu. Algul olid püksid rohelise-punasekirjud. Kui need ära kulusid, siis õmbles vanaema sini-valge ruudulised. Karul oli eriti originaalne nimi – Mõmmi.
Kersti: Meil õdedega oli mänguasju palju. Lugesime üle ning saime kokku ca 150 mänguasja. Üks lemmikutest oli ahv Tobias, kes oli üliarmas ja talle sai näppu suhu panna.
Heliita: Minu kaisukad on ikka läbi aegade olnud elusloomad. Hetkel on mul unevalvur Riki.