Stockmanni Hullud Päevad ajasid varahommikul voodist välja

Täna hommikul kell kaheksa algasid Stockmanni kaubamajas taas Hullud Päevad, mis tõid kohale nii noori kui vanu ja panid ostukeskuse inimestest sumisema nagu mesilastaru.

Juba hommikul kaubamajja jõudes oli näha, et midagi on teistmoodi. Selleks, et kõigi külaliste autod pargitud saaksid, läks vaja turvatöötaja osavat kätt. Inimesed olid aga viisakad. Erinevalt hiljuti Rävala parkimismajas toimunud väikesest, kuid autojuhtidele ilmselgelt vastumeelsest järjekorrast ei olnud kuulda närvilist tuututamist ega vängemaid sõnu. Kõik ootasid rahulikult, kuni neid parkimiskohale suunati.

Kaubamajja sisenedes avanes pilt, millega on vist harjunud iga kogenud ostleja sooduskampaaniate ajal poodi minnes: inimesed siblisid ühe toote juurest teise juurde ja nii mõnigi huviline püüdis suure kuhja alt oma lemmiktoodet kätte saada. Seesugune pilt avanes näiteks kingaosakonnas, kus paljudel oli korraga käes hulk erinevaid jalatseid ja põrandal ilutses läbisegi paisatud hunnik kingakarpe. Kolme-nelja kaupa krabati ka proovimiseks käekotte, kleite ja meesteosakonnas teksapükse.

Suur osa ostlejatest saabusid kaubamajja juba avamise ajaks. Need olid sageli Hullude Päevade pikaajalised fännid. «Meil on juba traditsioon tütrega nii. Saab odavamalt ilusaid ja kauneid asju, mis on kvaliteetsed. Stockmanni Hullud Päevad on kaks toredat päeva aastas. Olen siin käinud algusest peale,» rääkis tänaseks pensionil, kuid särava välimusega Kersti. Täna otsis ta endale küll jalatseid, kuid oli eelkõige tulnud tütrele seltsiks. «Midagi siit ikka alati leiab,» lisas ta.

Põnev tundus inimeste siia-sinna sagimine ka Pekingist pärit hiinlannale Mikey’le, kes püüdis parajasti otsustada, missugust väikest kotikest kaasa võtta. «Tulin siia enne tööd ja olen ringi vaadanud umbes 40 minutit. Praegu võitlen natuke endaga, sest leidsin kaks, aga vajan on ainult ühte,» selgitas Mikey oma väikest sisemist võitlust. Tallinnas töötab ta juba mitu aastat ja Eestis talle meeldib. Pekingiga võrreldes tudub talle Tallinn väike ja kodune, kuid tavaliselt üsna inimtühi. «Nüüd on siin korraga nii palju inimesi, et ma imestan, kust nad küll kõik tulevad,» rääkis noor hiinlanna rõõmsa elevusega.

Kuigi paljud ostlejatest olid vanemad daamid, oli kaubamajja saabunud ka keskealisi mehi ja noori emasid. «Leian siit lapsele alati palju asju,» tõdes noor ema Anastasia, kes viibib praegu lapsepuhkusel ja leidis lasteosakonnast näiteks pluusikesi ja jalatseid. «Tulin kella kaheksast ja jään tavaliselt tunniks-pooleteiseks. Siis pean lapsele järele minema,» rääkis ta.

Mehed näitasid eriti elavat huvi teksapükste ja jopede vastu, kuid oli ka neid, kes otsisid triiksärke ja jalatseid. Üks nendest oli majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi töötaja Keit, kes tõttas proovikabiini poole triiksärkidega. Just neid ta enda sõnul otsima läkski. Selle asemel, et kaubamajas pikalt ringi vaadata, haaras ta kohe kaasa varem kataloogist välja valitud riided, et siis ruttu otsustada, kas need on ka parajad.

Otsiti eelkõige firmariideid, kuid hästi «läksid loosi» näiteks ka kosmeetika, lauanõud ja voodiriided. Kui kosmeetikaosakond oli eelkõige naiste päralt ja sealt otsiti eelkõige kreemi, lõhnu ja pesuvahendeid, siis lauanõusid olid näiteks uudistama tulnud ka mehed, kes enda sõnul teevad tavaliselt tiiru peale ka meesteriiete osakonnale. «Otsin tavaliselt asju, mis mind inspireerivad,» rääkis inglisepäraseid kruuse imetlenud rätsep-õmbleja Alari. «Vahel on ka lihtsalt kellelegi väikest kingitust vaja ja siis on hea, kui on midagi käepärast võtta,» lisas ta.

Nii Kerstile kui ka paljudele teistele ostlejatele jäi silma, et võrreldes algusaegadega oli inimesi kaubamajja tulnud vähem. «Vanasti oli inimestel vähem asju ja siis oli oluline ka näidiste müümine,» meenutab Kersti. Ka endale jope leidnud Taavi tõdes, et varem oli kaubamajas «hullumaja», kuid nüüd on kõik palju rahulikumaks jäänud ja asjadele enam tormi ei joosta.