Kümmekond aastat tagasi istusid Eesti Panga keldrisaalis pea 30 naist, kes lugesid hommikust õhtuni usinalt Eesti inimeste raha. Nüüd teeb seda tööd kaks masinat. Täisautomaatsed masinad suudavad sekundi jooksul 32 rahatähel kontrollida ära kõik turvaelemendid, aga ka selle, kui määrdunud need on ja kas sinna on midagi peale kirjutanud.

 

  • Niiske suvi annab rahapurustajatele lisatööd
  • Näpurasv hävitab raha
  • Tasuta rahapuru tõi kelmid panka
  • Mündid on feodaalne relikt
  • Sularaha loojang on kätte jõudmas

Raha lugemine on väga must töö – 30 naisest sai aastatega kolm.

«Raha lugemine on väga must töö, sest raha on tõsiselt räpane ja siin töötades on saadud koledaid nahahaigusi,» rääkis Eesti Panga sularaha- ja taristuosakonna juhataja Rait Roosve, näidates ilmselt Eesti ühte kõige paremini turvatud paika – rahalugemissaali. Just siin kontrollitakse Eestis ringlevate rahatähtede ehtsust ja kvaliteeti.

Roosve sõnul teadis ta abikaasa vanasti alati, mis väärtuses kupüüri parajasti sorteeriti. Seda reetis särgikraele ja mansettidele ladestunud rahatolm. «Kõige rohkem andis värvi 100-kroonine Koidula, sest sinine on väga intensiivne värv,» meenutas ta krooniaega. Nüüd on rahalugemissaal tänu täisautomaatsetele sorteerimismasinatele rahatolmust puhas ning Eestis  ringlevate rahade kontrollimisega saavad hakkama kolm naist kunagise 30 asemel.

«Rahvusvaheline kogemus on näidanud, et mehi ei saa selle töö peale võtta, sest nad hakkavad katsetama,» selgitas Roosve, miks rahalugemine on puhtalt naiste töö.

Kole pruunikaskollane näpurasv hävitab raha

«Euro tulekuga on kogu maailm saanud targemaks, et põhiline määrdumisallikas ei ole mitte keskkond, vaid näpuotstest pärit rasv,» rääkis Roosve. Isegi kui käed korralikult puhtaks pesta, siis 10 sekundi pärast on sõrmeotsad taas n-ö rasvased, kuigi inimene ise seda ei tunneta.  «Näpurasv on selline kole pruunikaskollane aine ja  kuna pangatäht on poorne, siis rasv ladestub sinna,» selgitas Roosve.

Kogemustest õpitakse ja nüüd on käibele tulevad uued eurokupüürid (5, 10 ja 20) kaetud spetsiaalse õhukese emulsioonlakikihiga, et vältida kiiret määrdumist. Tänu sellele on näiteks viieeurose kupüüri kasutusiga kahekordistunud. «Kui varem kestis viieeurone alla aasta, siis uus peaks ringluses vastu pidama üle aasta,» rääkis Roosve.

Rahamaailmas kehtib lihtne reegel – mida väiksema nimiväärtusega rahatäht, seda kiiremini ta ära kulub. «Eks raha eluiga sõltub sellest, kuidas seda hoitakse. 50-eurost hoitakse paremini  kui viiest ja viiesajase kohta võib öelda, et see praktiliselt ei hävine,» tunnistas Roosve.

Kuigi enamik inimesi pole 500-eurost oma silmaga näinud, on neid Eestis üksjagu käibel ja nagu näitavad Eesti Panga andmed, siis vaid väike osa (15 protsenti) neist läheb riigist välja, peamiselt Venemaale.


Et mõnele rahatähele võivad saada saatuslikuks lapse teravad hambad, tundub usutav. Aga aastate jooksul on Eesti Panga rahvas kuulnud selliseid lugusid, mida on raske uskuda.

«Kõige kummalisem juhtum oli krooni ajal, kui meile toodi viiesajased ja kuigi me oleme igasuguseid vigastusi näinud, siis nende puhul me ei saanud aru, mis nendega oli juhtunud,» rääkis Roosve. Raha vahetama tulnud proua tunnistas lõpuks üles, et peretüli käigus sõi abikaasa raha ära.

«Aga proua oli nii kõva mees, et ootas õige aja ära ja puhastas kupüürid ekspertiisi jaoks ära,» sõnas Roosve. Maohape oli kupüüre söövitanud ja päris puhtad need ka ei olnud, kuid pärast ekspertiisi vahetas pank need ringi.

Tüüpilised niiskuskahjustuse saanud rahatähed. Niiskus ongi eurokupüüride üks suuremaid vaenlaseid.

FOTO: Liis Treimann

Pesumasinast läbi käinud ja ilmselt ka pisut valgendatud rahatäht. Selline raha tuleb kindlasti välja vahetada.

FOTO: Liis Treimann

Koolitöö jaoks lõikas laps eurosümboolika välja oma taskurahast.

FOTO: Liis Treimann

Kähriku pesavooderdus. Hiljuti toodi panka ühesuguste kahjustustega üks viiesajaline, mõned sajased ja viiekümneseid, kokku üle 1800 euro. Inimese selgituse kohaselt oli kährik varastanud tema rahakoti ja viinud selle oma pessa, kus siis rahad olid kaks kuud niiskes keskkonnas. Rahakoti leidis naabrimees, kes selle omanikule tagastas.

FOTO: Liis Treimann

Rahasöömine aga polegi väga haruldane. Nii tuli mõni aeg tagasi panka üks taksojuht, kelle klient oli rahatähe pooleks rebinud ja osa sellest ära söönud. «Sellisel puhul on raha ümber vahetamiseks on kindlad reeglid,» selgitas panga sularahaekspert Meelis Metus. Ümber vahetatakse raha, millest peab olema säilinud üle poole või siis peab olema tõendatud, et ülejäänud pangatähe pinnaosad on hävinud.

FOTO: Liis Treimann

Poolik rahatäht vahetatakse ringi vaid juhul, kui sellest on alles üle 50%. Aastate eest aga kasutasid Lõuna-Euroopa kurjategijad pooliku rahatähe reeglit ära. «Rahatäht tõmmati teadlikult pooleks ja 52-protsendise osaga mindi seda panka ümber vahetama. Teist poolt venitati ja siis sai ka selle pangas ringi vahetada,» rääkis Roosve. Tänapäevasel üleeuroopaliste registrite ajastul selline skeem enam võimalik ei ole.

FOTO: Liis Treimann


Niiske suvi annab rahapurustajatele lisatööd

Oma kasutusaja jooksul peaksid väiksemad kupüürid korra või kaks läbima Eesti Pangas tehtava kontrolli ja u 4–6 protsenti praagitakse välja.

«Pangatähe füüsline kvaliteet langeb, kui õhuniiskus on suur, siis ta hakkab nagu kobrutama, võtab niiskuse sisse, nii et eriti suve lõpus läheb hävitamisele rohkem kupüüre,» rääkis Roosve.

Lisaks väga määrdunud rahatähtedele praagib masin kindlasti välja ka kõik koduse rahapesu läbi teinud kupüürid. «Kuna pesupulber on tugevalt aluseline, siis see hävitab kupüüril oleva ultraviolettkihi, mida näiteks poes kontrollitakse. Selline pestud raha läheb meie juures otse purustajasse, kuigi ta võib täiesti korralik välja näha,» rääkis Roosve.

Ka praagib masin välja murdunud nurkadega või täiskirjutatud kupüürid. «Nüüd on seda vähemaks jäänud, aga krooni ajal tuli raha peale kirjutamist sageli ette,» rääkis Roosve. Peamiselt pandi rahatähele vene keeles kirja oma arvamus Eesti vabariigist, aga leidus ka isiklikke ülestähendusi.

«Ühele 100-kroonisele oli kutt kirjutanud terve luuletuse, kus ta võrdles neiu ilu Koidula omaga. Mu süda tilgub verd, kui ma mõtlen sellele, et ühel hetkel me lihtsalt lasime need ära hävitada,» kahetseb Roosve, et liiga suureks paisunud täissoditud kupüüride kollektsioon otsustati ühel hetkel ikkagi purustajasse saata.

Tasuta rahapuru tõi kelmid panka

Välja praagitud rahatähed augustatakse  ja pakitakse ära nii, et keegi ei saaks neid kasutada. Paar korda aasta jooksul need purustatakse ja toimetatakse lõpuks Iru soojuselektrijaama. «Tegelikult on vale rääkida paberrahast, sest paberiga ei ole siin mingit pistmist, see on hoopis pressitud puuvill ehk tavaline valtside vahelt läbi lastud vatt ja katsuge te vatti põlema panna,» sõnas Roosve. 

Nii et tegelikult pangatähed Roosve sõnul mitte ei põle, vaid hõõguvad, kuid suure temperatuuri juures on nende põletamine siiski võimalik, kuigi see on väga energiamahukas. Ahju aetakse nii välja praagitud eurod kui ka siiani tagasi toodavad Eesti kroonid.

«Küsida ju võib, kas rahvas on rikas või vaene, kui meil on 700 miljoni väärtuses kroone (40 miljonit eurot) inimeste käes,» tõdes Roosve. Eesti Panga muuseumi tuuakse siiani suuremas koguses Eesti kroone. Peamiselt on need leitud mõne eaka elamisest. «Ma sattusin just enne jõule olema muuseumis, kui sinna tuli üks proua, kes uuris, kas saaks kroone ära anda, et tal natukene oleks,» meenutas mees. Trolliga kesklinna sõitnud naisel oli kaasas kilekott 148 000 Eesti krooniga. «Mu kadunud abikaasa hoidis neid ja ma mõtlesin, et ega see aeg enam tagasi ei tule ja tõin need ära,» meenutas Roosve naise selgitust.

Kui mitmete riikide keskpangad müüvad n-ö purustajast läbi käinud rahapuru suveniirina, siis Eestis tuli sellest kelmuste tõttu loobuda. Aastate eest jagati rahapuru panga lahtiste uste päevadel ja mõned päevad hiljem tulid panka inimesed, kelle väitel olla nad «kogemata» raha paberihundist läbi lasknud ja soovisid rikutud rahatähed ringi vahetada.

«Aga nad ei teadnud, et meil on isegi nuga on kodeeritud ja lõikejälg on unikaalne, nii et me saame puru järgi öelda, kas see on meie masinast või mitte,» selgitas Roosve. Selliseid katseid oli umbes kaheksa ja ühe noorpaari kohta tegi pank ka avalduse politseisse.

Eesti Panga keldrisaalis asuv rahalugemismasin suudab 1 sekundiga 32 rahatähel ära kontrollida kõik turvaelemendid.

FOTO: Liis Treimann

Mündid on feodaalne relikt

Kui rahatähti kontrollitakse sõltuvalt nende väärtusest korra või kaks Eesti Pangas, siis müntide puhul on see kontroll harvem. «Suurematest müntidest (50 senti, ühe- ja kaheeurosed) peame me aasta jooksul koostöös G4Siga umbes 15 protsenti autentima ehk lugema spetsiaalse seadmega, kas tegu on õige raha või võltsinguga,» rääkis Roosve. Ta lisas, et kuigi müntide väärtus on väiksem, on ka nende võltsimine lihtsam.

Roosve sõnul võiks väiksemaid euromünte tegelikult nimetada ka feodaalseks reliktiks. «Nende tootmine on mõttetult keeruline ja kallis, nende utiliseerimine on peaaegu sama kallis, kui mitte kallim kui vermimine, sest need on vasega kaetud terasmündid,» tõdes mees. Nii on Soomes, Hollandis ja Iirimaal juba ühe- ja kahesendistest loobutud. «Poed peavad neid vastu võtma, aga neid praktiliselt välja ei anta ja hindade ümardamisreeglitega minimeeritakse ringluses olevate müntide arv,» rääkis Roosve. Ka Eesti kaalub nendest sentidest loobumist. «Seni on suuremad  riigid olnud ühe- ja kahe-sendistest müntidest loobumise vastu, sest üldreeglina kuulub müntide tulu valitsusele, aga nüüd on olukord muutumas, sest ka mõni suurem riik kaalub nendest loobumist,» sõnas Roosve.

Sularaha loojang on kätte jõudmas

Kuigi Eestis tasutakse iga kolmas arve sularahas, ei usu Roosve, et lähiajal kaoksid rahatähed käibelt, sest esiteks ei nõua see makseviis mingit toetavat infrastruktuuri. «Jah, raha käitlemine nõuab autosid ja püssimehi, aga makse ise ei nõua,» selgitas Roosve. Samas kui kõik alternatiivsed maksed vajavad suurt tugisüsteemi alates elektrist ja lõpetades serverisüsteemidega. «Kui seal midagi juhtub, siis me oleme kõik hädas, aga sularahaga seda probleemi kunagi ei ole ja see on ka põhjus, miks riigid peavad seda väga vajalikuks,» rääkis Roosve.

Teiseks räägib sularaha kasuks ka selle anonüümsus. «Inimestel on mingi privaatsuse vajadus ja sularahale ei ole siin alternatiivi. Aga niipea, kui leitakse mingi elektroonse arveldamisstandard, mis tagab meile anonüümsuse, on müntidega ja pangatähtedega aamen,» usub Roosve. Tema sõnul on maailmas juba olemas mitu prototüüpi ja esialgu seisab areng selle taga, et ei suudeta standardites kokku leppida.

„Praegu muudab 500-euroste emiteerimise lõpetamise otsus teema eriti aktuaalseks ja tekib tõsine vajadus uute lahenduste järele,“ ütles Roosve.