Imeline aed: Risttee talu tuhat taime
/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
23. mai 2016, 08:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Risttee talus on aiandust alati au sees peetud. Praegu toimetab seal kolm põlvkonda, kellel on parajasti käsil väikese pargi rajamine ja taimla täiustamine.
Kes: Karin Peebu pere.
Mis: Risttee talu kollektsioonaed-taimetalu. Iluaed 1,5 hektaril.
Kus: Loodi vallas Viljandimaal
Tingimused: viljakas savikas muld, valdavad läänetuuled.
Iluaiandusega alustas Karin Peebu 1999. aastal, enne seda kasvatati Ristteel õunu ja käidi neid turgudel müütamas. «Meie pere koduks on 1932. aastal ehitatud talumaja, mille mu vanavanemad möödunud sajandi keskel ostsid. Nad hakkasid siia kohe viljapuu- ja marjaaeda rajama ning praegu on nende istutatud seitsmekümnest õunapuust alles paarkümmend,» tutvustab Karin.
Talul on maad üle nelja hektari, millest iluaed laiub 1,5 hektaril. Algul raamatutest ning aiaajakirjadestkujundusideid ja inspiratsiooni leidnud tarmukas naine läks teadmistejanu sunnil 2007. aastal Luua Metsanduskooli maastikuehitust õppima. Nüüd kuluvad tal sealt saadud teadmised ja oskused igapäevatöös marjaks ära. Risttee talu aiandusala võib tinglikult jagada taimeaiaks ja iluaiaks ning nende vahele jäävaks
tulevaseks pargiks. Sellele lisandub otstarbekas elamistsoon elamu, kasvuhoone, abihoonete ja kanaaiaga. Pargi ja põllumaa vahele jääb istikutest kirev taimemüügiplats. Karin kajastab oma töid-tegemisi oma blogis «Elu aias».
Kannatuseproov
Kuna aastatuhandevahetusel pidi Karin elus kannapöörde tegema, siis innustasid sõprade kaunid aiad teda oma kodu ümbrust kodakondsete abiga samasuguseks muutma ja istikukasvatusega alustama. Kõigepealt keskenduti suvelilledele, aga viimastel aastatel põhiliselt püsikute ja põõsaste paljundamisele ja müügile. «Kõik Risttee talu taimeaias müüdavad taimed on meie endi paljundatud ning seega saab ostja neid istutusalal ka näha,» selgitab aednik.
Juba praegu on väikeses pargis hulgaliselt põnevaid puid-põõsaid, aga tervikpilti näeb aednik alles oma vaimusilmas, sest noorendiku sirgumiseks kulub veel aastaid. Vahel sekkuvad protsessi ootamatud «abilised» - jänesed, metskitsed ja põdrad –kes teevad omasoodu lageraiet või kujundavad võra. Varasematel aastatel tuhnisid metssead muru üles.
Söödavad kuslapuud tuligi ohutumasse kohta ümber istutada, sest nende koor hakkas haavikuemandatele eriti maitsema. «Kui näiteks põder naksab igihaljal taimel ladva, siis sellest puust ei tule mitte midagi,» nendib Karin. «Seepärast ei pääse ma «võrgutamisest» ja tugeva tuule tõttu «tokitamisest» – need tarvikud ei meeldi mulle, aga on vajalikud. Ristteel puhuvad läänetuule d kisuvad puud kõveraks, sestap on tugede panek sirgete taimede kasvamiseks vajalik,» selgitab naine.
«Katsetan remmelgate ja pajudega. Remmelgas Salix kuulub pajuliste Salicaceae sugukonda. Pajusid, mis kasvavad puudeks, nimetatakse tavaliselt remmelgateks ja põõsaid pajudeks, » kommenteerib aednik. Kuna enamik pajusid on külmakindlad ning eelis tavad viljakat ja niiskust hoidvat liivsavi- või saviliivmulda, siis sobivad nad savise pinnasega Risttee aeda.
«Ma ei kasuta keemilisi taimekaitsevahendeid ja katsetan, kuidas isendid vastu peavad,» lisab aednik. Tulevases pargis edenevad kollase hobukastani Aesculus flava ning erinevad kuuse- ja männiliigid, jaapani ligustriin Syringa reticulata, amuuri toomingas Prunus maackii, neli kaseliiki, elupuud, tammed jpt. Viljapuuaia tuuletõkkeks istutasid Karini ema ja isa Tšernobõli tuumakatastroofi ajal kuuseheki, mis pakub kaitset praegusele iluaiale. Heki taga asub aga talu kompostihunnik. «Kompostihunnikud on kõige väärtuslikumad kohad, sest nad «varjavad» kogemata minema visatud haruldusi, mida aeda tagasi tuua,» muigab naine.
Taimi igast ilmakaarest
Iluaias püüavad pilku lisaks imelistele lilledele paljud huvitavad puud-põõsad: amuuri korgipuu Phellodendron amurense, äädikapuu Rhus typhina, jugapuudTaxus, kikkapuud Euonymus, sarapuud Corylus, ebajasmiinid Philadelphus, sirelid Syringa, arooniad Aronia, leedrid Sambucus, euroopa mürikaaria Myricaria germanica, enelad Spiraea, põõsasmaranad Potentilla fruticosa jpt. Juba vanaema ajast ehib aeda uhke harilik lodjapuu Viburnum opulus Roseum ehk lumepall. Väikeses kilepõhjaga tiigis õitsevad suvel vesiroosid. Veekogu kaldale ja mujalegi on sobitatud lopsakad püsikupeenrad. Need on Karin nõnda kujundanud, et istutusalade ilme muutub hooaja jooksul mitu korda ehk teisisõnu, kui kevadel õitsevad valdavalt üht tooni lilled, siis suvel teist ja sügisel hoopis kolmandat.
«Istutan taimi tihedalt, et ei peaks rohima,» tõdeb aednik ja lisab, et kui lillede ümbrust terasemalt silmitseda, siis on kõik kohad seemikuid täis.
«Ma ei ole just usin õite äralõikaja ja tänu sellele nad paljunevad hästi. Aga see ongi mu eesmärk – katsetada ja paljundada.» Lillepeenraid kujundades meeldib Karinile, kui üht liiki taimi on palju, sest vaid nõnda pääsevad nad jõuliselt esile.
Sellest rikkalikust püsikute kollektsioonist jäävad meelde muljet avaldavas värvigammas siilkübarad Echinacea, krimmi parukliilia Asphodeline taurica, liatris Liatris, kamtšatka raudrohi Achillea sibirica ssp. camtschatica, kollase pojengi seemikud, kanep-ristirohi Senecio cannabifolius jpt. Kevadlilledest on kõige haruldasem kobarskopoolia Scopolia physaloides.
«Ajapikku on meile ka roose kingitud. Olen nad ühte kohta pannud ja nüüd õitsevad kenasti,» tunnistab aednik. Hästi läheb ka mandžuuria elulõngal Clematis mandshurica. Mandlilõhnaline õitemeri rõõmustab istutajat ja talveks pole taime vaja kinni katta. Mägisibulate aeda läbiv «oja» ehk pikk ja kitsas veidi looklev peenar tõmbab samuti tähelepanu. Haruldasemate isendite päralt on veel üks istutusala.
«Kolmiklill ehk trillium Trillium hakkab õisi näitama alles kuuendal aastal pärast idanemist,» täpsustab Karin. Oma nime õigustab imeliste tillukeste alpikanniõitega Jeffrey jumalatelill Dodecatheon jeffreyi. Tõhusa varjulise aia pinnakatjana on end tõestanud mitmed epimeediumiliigid.Epimedium macrosepalum’i ja Epimedium reticulatumi, millel eestikeelset nimetust veel polegi, tellis ta lausa Inglismaalt.
«Haruldasematest püsikutest tõstaksin esile harilikku kaptenilille Vancouveria hexandra, pärsia karukella Pulsatilla albana, trompetparadiisiat Paradisea liliastrum ja harilikku kribulille Zigadenus elegans,» ütleb Karin, kes ise naudib rohkem jõulisema kasvuga püsililli. «Suures aias annavad visuaalse efekti siiski kaugele näha olevad taimed. Aga loomulikult on igasugune «kribu» ka väga põnev. Paraku oskavad selle väärtust hinnata siiski ainult «aiahullud».
Aiast müügiplatsile
Põhjaliku aednikuna varustas Karin taimi korralike ladinakeelsete siltidega, aga kuna varesed kipuvad osa neist minema viima, siis peab ta ikkagi nuputama, kuhu ühe või teise isendi mulda pistis. Kuigi ta on proovinud kasutada erinevast materjalist viitu, kipuvad need ikkagi aja jooksul tuhmuma ning kaotsi minema. Seetõttu on abiks ülestähendused ja taimekataloog. Kui kõik läheb õnneks, taimed hakkavad edukalt kasvama ja paljunema, siis jõuavad ka haruldused mõne aasta pärast müügile. Millal, seda saab näha talu veebilehel www.ristteetalu.eu olevast taimekataloogist, mille nimekiri on praegugi suurejooneline nagu kogu Risttee talu valduse lilled, ilupuud-põõsad, viljapuud ja marjad, eriti viinamarjad, aga ka köögiviljad. Siin paljundatud ja kasvatatud taimi on kindlasti turvalisem osta kui noortaimedena Euroopa soojematest riikidest sisse toodud isendeid, sest need on meie sisemaa kliimas enda püsimist juba tõestanud.
KOMMENTAAR
Eneli Käger, konkursi «Kodu Kauniks» aiažürii liige, Innotrade Group OÜ aianduskonsultant:
Risttee talu taimeaed koondab endasse kolme põlvkonna tegemised ja toimetamised. Arvan, et me kõik teame, mida tähendab põlvkondadevaheline konflikt – ei, mitte inimeste, vaid aiastiilide, uute edevate-moodsate ning vanade «taluaia» lillede vahel. Risttee talus on osatud toimetada nii, et aia vanem osa läheb märkamatult üle uueks ning lisaks varjab võluvalt endas kollektsioonaeda.
Kui nüüd küsida, mis selles aias erilist on, siis on selleks ilmselt tavalisus, lihtsus. See, et ükski taim ei karju: «Vaata mind!», ei tähenda, et aed oleks igav. Olen alati hinnanud oskust leida taimedele sobiv kasvukoht, sest sellest sõltub ju nende heaolu – vastupidavus haigustele, kahjuritele. Liiga tihti üritatakse taimi kasvatada kohas, mis meile meeldib, aga mitte seal, kus taimele meeldib.
Leida õige kasvukoht umbes 700 erinevale püsilillele ja 300 puittaimele on oskus. On tõepoolest hea, kui kellelgi on jõudu ja tahtmist erinevate liikide-sortide vastupidavust katsetada ning kogunevaid teadmisi ka jagada.
Risttee talu aed osales ajakirja Kodu & Aed konkursil Kodu Kauniks. Osale konkursil ka oma kodu või aiaga, vaata 2016. konkursi kohta lisa ajakirja koduleheküljelt.
Ajakirja Kodu&Aed mainumbris:
Supilinna kodu värvikas vaikuses
Tekstiil õues nagu toas
Sisustustrendid 2016
Tee ise suvediivan ja päikesevari
Sirge puu vajab turvalist tuge
Me armastame kartulit!