Saa teada, millises linnas võib sinu ratas varga saagiks langeda

FOTO: Ain Protsin

Suvised ilmad on teedele toonud palju rattureid. Alanud on nii rattavõistluste hooaeg kui mõnus kruiisimine tööle ja koju või lihtsalt ajaviiteks. Samal ajal on aktiveerunud rattavargad, kes kiire kasu saamise eesmärgil haaravad kaasa ratta sõltumata värvist, margist või veel vähem – hinnast.

Suvised ilmad on teedele toonud palju rattureid. Alanud on nii rattavõistluste hooaeg kui mõnus kruiisimine tööle ja koju või lihtsalt ajaviiteks. Samal ajal on aktiveerunud rattavargad, kes kiire kasu saamise eesmärgil haaravad kaasa ratta sõltumata värvist, margist või veel vähem – hinnast.

Eestis pole rattavarguste statistikat eriti kogutud ja seegi info, mis täna teada, on napp. Rattavargustest teatatakse harva ning enamasti kallimate velode puhul. Siiski on olemas mõned infokillud, mida rattur võiks enne ratta parkimist teada.

Politseile on teada, et 2015. aastal varastati 1252 ratast. Tuginedes ohvriuuringule, tõenäoliselt võib tegelik varastatud rataste hulk olla kuni kümme korda suurem. Oleme selles mõttes tavaline riik, et varastatud rataste hulk ei ole ei ebanormaalselt suur ega ka väike. Stockholm, kus rahvaarv on enam-vähem võrdne Eestiga, varastatakse umbes sama palju rattaid. Suuremas rattamekas nagu Kopenhaagen umbes kaks korda rohkem.

Tallinn on Eesti mõistes suurlinn. 2015. aastal varastati siin 43 protsenti kõikidest samal aastal Eestis varastatud ratastest. Võrdlusena Tartus 10 protsenti ja mujal hulga vähem. Rattavarguste arv 10 000 elaniku peale taandatuna on Eesti rattavarguste tsenter Rae vallas. Kuigi sealsetest rattavargustest teatati politseile 39 juhul, on see suhtarvuna Eesti kõrgeim – 23.

Elanikke arvesse võttes on järgmised Eesti vargusterohkeimad kohad Viimsi vald (16 rattavargust 10 000 elaniku kohta), Pärnu (14) ja Kohtla-Järve (14) ning Tallinn (13), Tartu (13), ja Narva (12). Näiteks Viljandis ja Rakveres on see näitaja vaid viis ja Põlva maakonnas üks.

Elatustase erineb kohalike omavalitsuste kaupa tugevalt. Sellest võib järeldada, et ratta hind, mis varastati, on kõrgem seal, kus sissetulekud suuremad. Selle kinnituseks võib välja tuua, et keskmiselt kõige kallimad rattad varastati Viimist. Endises kolhoosikeskuses hindasid varguse ohvrid ratta keskmiseks hinnaks 483 eurot.

Tartus oli varastatud ratta keskmine väärtus 460 ja Tallinnas 392 eurot. Näiteks Viljandis oli varastatud ratta keskmine väärtus 156, Maardus 190 ja Kohtla-Järvel 268 eurot. Varastatud ratta keskmine väärtus Eestis oli 359 eurot. Arvestades varastatud rataste väärtust ja kogust tehakse igal aastal rattavargustega kahju umbes kahe kuni kolme miljoni euro ulatuses.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada
Tagasi üles