Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Muistsete mobiilide lood - luksuskaubast tarbeesemeks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Blaupunkt Amsterdam TCM 127 | FOTO: Erakogu

Kunagisest staatusesümbolist mobiiltelefonist on juba ammugi saanud igapäevane tarbeese. Aga veel on Eestis üksjagu alles mobiiltelefone ajast, mil neid jaksasid kaasas kanda vaid tõeliselt tugevad mehed ja kõne lauatelefonile läks maksma peaaegu kuupalga.

Kahanemisele järgnes kasvamine

Sellelt pildilt on küll puudu see kõige esimene mobiil – Nokia «banaan» 8110 –, aga see-eest on mul alles kõik järgnevalt kasutatud Nokiad. Neid üksteise kõrvale asetades on huvitav vaadata, kuidas telefonid alguses järjest väiksemaks läksid ning siis mingil hetkel jälle kasvama hakkasid.

Henri Ormus

Ainult helistamiseks ja sõnumisaatmiseks

Kui esimesed mobiiltelefonid tulid Eestisse 1991. aastal, siis meie pere oli väga hiline mobiili kasutusele võtja, hakkasime seda pruukima mais 2002. Varem ei näinud eriti vajadust seda kasutada. Meil oli ja on ka praegu lauatelefon. Sellega said paljud asjad kenasti aetud. Lisaks oli mobiili kõneminut suhteliselt kallis – kui mälu ei peta, siis kolm-neli krooni (19–26 eurosenti).

Arvan, et oleksime rõõmsasti ka 2002. aasta kevadel ja edasigi ilma mobiilideta läbi ajanud, aga minu õde, kellel vist siis juba oli mobiil olemas, nägi üht sooduspakkumist Tele2s ja helistas meile. Pakkumises oli Siemens A35 hinnaga 99 krooni (6,33 eurot) ja kõneminuti hind oli 2,20 krooni (14 eurosenti). See pakkumine kestis vist kuu aega. See teenis meid kas kolm või isegi neli aastat. Korra käis ka remondis.

See telefon oligi just helistamiseks ja sõnumite saatmiseks, ega muud sellega teha saanudki. Akupesas olid sees venekeelsed kirjad. Telefon oligi toodetud kas Venemaa ja/või endise Nõukogude Liidu turule või valmistatigi neid Venemaal Siemensi tehases.

2004. aasta kevadel ostsin Stockmanni Hulludel Päevadel teise telefoni. Pakkujaks oli Elisa eelkäija Radiolinja. Seekord sain isendi Ericsson R380S. See oli omamoodi stiilne, klapiga ja juba puutetundliku ekraaniga. Ekraani puudutamiseks olid kaasas vastavad pulgad.

Sellel oli rohkem võimalusi. Kui aga klapp lahti oli, siis läks telefonil kiiremini kõht tühjaks ning ta tahtis tihedamini laadija kaudu süüa saada. See telefon teenis mind umbes kolm aastat. Mäletan, et tegelikult tahtsin saada telefoni, milles oleks FM-raadio. Müüja ütles, et selles isendis on see olemas. Küsisin ise järele. Aga hiljem selgus, et siiski polnud.

Raul Jürimaa

Lauatelefoni moodi, leviomadused head

Minu esimene mobiiltelefon oli Dancall Logic. See telefon teenis mind alates 1994. aastast kuni NMT võrgu sulgemiseni. Logic on omapärase välimusega, meenutades lauatelefoni. Külje peal on sang kandmiseks ja rihma-aasad õlarihma kinnitamiseks. Väljundvõimsus 15 W ja hea tundlikkusega raadiokanal tagasid side ka kohtades, kus teised tolle aja mudelid ei töötanud. Tal on ka üks eriline kasutusfunktsioon – automaatvastaja. Hinda mäletan – maksis 13 800 krooni (882 eurot).

Kui rääkida selle telefoniga seotud lugudest, siis ükskord oli tema headest leviomadustest meie perele ka asendamatu abi. Taevaskoja metsades seenelkäiku lõpetades suutsin õhtul hilja auto roolihoovastiku vastu kändu sõites ära lõhkuda. Pole just lõbus olukord väikeste lastega pimenevas metsas. Õnneks oli mobiil levis. Sai sõber perele järele kutsutud ja ise jäin väljakutsutud puksiiriabi ootama.

Teine seik oli natuke valusam: näpp sattus kogemata kõne ajal antenni ja telefonikorpuse vahele... Villi ei tulnud, aga näpp valutas veel umbes nädal aega.

Teise telefoni, autoraadio ja GSM-telefoni kombinatsiooni Blaupunkt Amsterdam TCM 127 sain koos Saksamaalt ostetud autoga. Kasutasin seda autot ja telefoni viimati mõni aasta tagasi. Telefonil sai kasutada kahel režiimil, kas toruga rääkides või käed-vabad-režiimil. Elisa pakkus paralleelkaardi teenust, st niikaua kui autoraadio oli välja lülitatud, saabusid kõned taskutelefoni ja sisselülitatud autoraadio korral autotelefoni.

Mart Jallai

Nägus Ericsson liitumistasudeta

1990. aastate alguses oli telefonimudeleid suhteliselt vähe, sai valida kas kalli või ülikalli. Üks saadaolevatest mudelitest oli Nokia 2010. See oli paras tellis, ära kaotada oli seda võimatu ja sama võimatu oli seda ka taskus kanda.

Telefonile oli võimalik soetada spetsiaalne randmepael, mis maksis 100 krooni (6,39 eurot) kandis. Telefoni enda hind olenes varustusest, jäädes vahemikku 6000–7000 krooni (383–447 eurot). Kohe tuli maksta ka üüratu liitumistasu 2500 krooni (160 eurot). Sinna sisse käis pangakaardisuurune SIM-kaart.

Telefon oli väljatõmmatava antenniga, leviga hõisata ei olnud. Paneelmajas puudus levi peaaegu üldse. Leviauke oli üle linna igal pool, kui aga maale läksid, siis pidid jooksma rõdule või aknale, kui tahtsid normaalselt rääkida. Kõneminuti hind oli sootuks kallis. Riigisisesed kõned maksid üle 10 krooni (64 eurosenti) minut. Kui helistasid lauatelefonile, siis kulus kuupalk mobiiliarve tasumiseks...

Mitu aastat hiljem, umbes 1996. aastal sai soetatud Ericsson GH 688. Välimuselt ilusam, kergem ja mugavam kasutada. Aga hind oli endiselt krõbe: maksis 5000 krooni (320 eurot). Enam ei pidanud liitumistasusid maksma. Aasta hiljem sai soetatud Nokia 3110. Samuti kerge, mugav kasutada ja mahtus juba taskusse ära. Hind oli endiselt krõbe – 6000 krooni (383 euro) kandis. Kõneminut oli juba odavam...

2000. aasta septembris ostis isa mulle juba päris oma mobiiltelefoni, milleks oli Nokia 3310, maksis see 4500 krooni (288 eurot). Nokia 3310 näol on tegu tõenäoliselt ka paljude eestlaste esimese mobiiltelefoniga, mis omal ajal oli väga hinnatud näiteks aku kestvuse ja mitmete lisade (kalkulaator, taimer, stopper, neli telefonimängu) poolest. Kannatas kukkumist, vette loopimist jne, mida tänapäeva telefonid enam ei kannata.

Sellega sai juba kiiresti trükkides SMSe saata ning kõneminuti hind oli ka päris hea, ühe krooni (kuus eurosenti) kanti.

Janar Männikmaa

Maal rohkem levi kui linnas

Esimene mobiiltelefon tekkis meie peresse 1996. aasta jaanuaris. Kahest sel ajal toiminud võrgust sai valitud Radiolinja Eurotelefon 256, peamiselt veidi soodsama hinna tõttu.

Telefoni mudel oli tollal saadaolevast kahest või kolmest võimalusest soodsaim, Nokia 2010, millesse käis sisse täismõõduline pangakaardi mõõtu SIM. Hinnaks oli Radiolinja esinduspoes aparaadil koos 60 krooni (3,83 eurot) maksva randmepaelaga 6035 krooni (386 eurot), lisaks tuli kohe liitumisel tasuda 2425 krooni (155 eurot), millest 300 krooni (19,20 eurot) pluss käibemaks oli paketiga liitumise tasu, ülejäänu jäi kõnede ettemaksuks. Et kõnehinnad olid päris soolased, kulus ettemaks ära ilma igasuguse roaming’uta vähem kui kuuga.

Aparaat oli Radiolinja Tallinna Vilmsi tänava poes ette valmistatud, aku laetud ning pärast ostu läks kõigest paarkümmend minutit, kui keskjaamas olid juba vajalikud sätted ära tehtud ja võiski värskelt ostetud mobiiltelefoni linnas helistamiseks kasutada.

Mõni nädal hiljem sai 60 krooni (3,83 eurot) eest eraldi avada SMSide saatmise võimaluse Eurotekst. Siis aga selgus, et sõnumit sai saata ainult Radiolinja Eesti ja Soome numbritele, mitte aga EMT numbritele, mida oli sel hetkel Eestis enamik. See probleem siiski umbes poole aasta pärast lahenes.

Leviala oli sel ajal Tallinnas küllaltki auklik. Jutukski ei tulnud, et telefon, seda vaatamata pikale väljatõmmatavale antennile, oleks töötanud näiteks vanalinna keldrikorrusel. Kesklinnas asuvas büroohoones oli leviauk liftis, äärelinnas aga tuli sageli levi jaoks aknale lähemale astuda ka esimesest-teisest korrusest kõrgemal. Seevastu maal, kui ronida veidi kõrgemale kohale, toimis telefon väljatõmmatud antenniga ka seal, kus levikaardi järgi oli lähim levi paarkümmend kilomeetrit eemal.

Fred Kimmel

Kõned viiekilose tellisega

Esimese mobiiltelefoni soetasin 1992. aastal ühelt soomlaselt, kes Eestis äri ajas. See sai vahetatud Saksamaalt toodud Ford Sierra vastu. Töötas teine hästi NMT-450 võrgus ja oli sisuliselt esimene (1985. aasta esmane väljalase) kompaktne autos ja käe otsas kasutatav mobiiltelefon, kaalus «kõigest» viis kilogrammi, mälupesasid oli 51. Vahelduva eduga sai seda autos kasutatud kuni aastani 1995, kui ostsin mudeli Ericsson GH 388. Mobira Talkman MD50NA on senini pööningul, kuna müüa polnud enam mõtet. GSM tuli 1995. aastal, et jääda.

Kevin Kask

Tagasi üles