«Hea elu saab olla ainult vägivallatu. Ma ei mõista, kuidas on võimalik elada nii, et teed teistele aina liiga. Keegi ei sööks liha siis, kui tapamajad oleksid klaasist akendega,» räägib Joonathan-Anty Adamoniene, taimetoitlane, kes peab loomatööstust vägivallarežiimiks.
«Palun üks kohv soja-, mandli- või riisipiimaga – sellega, mis teil parasjagu on,» ütleb ta pärimusmuusika aida kohviku leti ette astudes.
Teretada on tal kell 11 paljusid. Ja on selge, et ta ei ole suu peale kukkunud sell. Ta on Ugala teatri lavakujundaja, kelle tõmbas kuus aastat tagasi Viljandisse kultuuriakadeemia.
Joonathan-Anty Adamoniene kasvas üles Tartus taimetoitlaste peres, kuid lihasöömist talle ei keelatud. «Põhjendati seda, miks me koju liha ei osta, kuid otsustusvabadus jäeti mulle alles,» ütleb ta. «Otsustasin liha mitte süüa.»
Seega on Adamoniene harukordne inimene: tema söögitorust pole liha mitte kunagi alla libisenud. «Üleüldse mõtlen, mida ma endale sisse ajan. Keha on minu jaoks tempel ja sinna solki kallata ei ole lugupidav,» tähendab ta.
Esimest korda rääkis Adamoniene ajakirjanduses oma toitumisvalikust üheksa-aastaselt. Tollal jutustas ta, et ei tarbi liha ema eeskujul, sest tal on tapetavatest loomadest kahju. Samuti märkis ta, et lepib koolisööklas vahel magustoidu, vahel saia ja leivaga.
Vegan muru pisaraid ei usu
Nüüdseks on Joonathan-Anty Adamoniene 26-aastane vegan.
«Liha pole ma kunagi söönud, kuid kogu loomse kraami jätsin menüüst välja umbes neli aastat tagasi. Juustuga oli kõige rohkem raskusi. Võib-olla ka seepärast, et ma ei olnud kursis teiste võimalustega ega teadnud, et veganitele on väga häid juustulaadseid tooteid,» kõneleb ta.
Et alustada põgusat väitlust, nendin: «Piimatooted ei nõua ju kellegi elu.»
Selle peale soovitab Adamoniene mul ette kujutada pilti, kuidas inimene kükitab lehma udara all ja imeb sellest piima. «See piim on mõeldud ju vasikatele! Loomatööstus on eetiliselt vale.»
Kui pärin, kas ta oleks nõus sööma õnnelike kanade mune ja Šveitsi mägede vahel elavate lehmade piimast juustu, on vastus ikka ei.
«Ma olen tegelikult mõelnud selle peale, et kui ma tulevikus rajan kodu koos loomadega, olgu need siis kanad või mesilased, kas ma oleksin nõus koostöö tähenduses nendest tulevaid produkte tarbima. Näiteks nii, et mina loon neile elamiseks mõnusa taru ja nemad annavad mulle selle eest mett. Olen aga ikka jõudnud arusaamani, et loomad ei kuulu meile ja meil ei ole õigust neid ekspluateerida.»
Loomulikult tekib mul selle peale huvi, kas Adamoniene sääse kihutaks oma käelt minema.
«Kui sääsk tuleb mind ründama, siis loomulikult,» kostab ta.
Meenutan teemaväliselt džainiste, kes enne iga sammu tee jalge eest luuaga puhtaks pühivad, et ka ühelegi putukale mitte liiga teha.
«Eks kõike anna ekstreemsuseni viia,» tõdeb Adamoniene ning ütleb, et tema asetab kuldse kesktee sinna, kus eelistatakse taimset loomsele.
Küsimusele, kas taimed siis ei nuta, vastab ta: «Väited stiilis, et muru karjub, kui seda niidetakse, on minu meelest üks ignorantsuse tunnuseid. Taimedel puudub närvisüsteem ja see kognitiivne pool, mis on loomadel. Vähemalt praeguse teaduse seisukohalt.»
Annan Adamonienele kummutamiseks järgmise vastasleeri tõdemuse: «Öeldakse, et veganitel jääb organismi täisväärtuslikuks arenguks vajaka olulistest ainetest.»
Selle kohta näib tal paljugi südamel olevat.
«Ameerikas, kus inimeste piimatarbimise protsent on suurim, on ka luude hõrenemine enim levinud,» väidab ta kõigepealt ning jätkab: «Räägitakse veel taimetoitlastel esinevast B12-vitamiini puudusest, aga märksa vähem räägitakse sellest, et on üha enam võimalusi, kust seda ammutada. Tegelen aktiivselt veredoonorlusega ja ega mind ilmaasjata tagasi kutsuta. Meil on koolides ja lasteaedades Euroopa Liidu plakatid «Jooge lehmapiima!», see on müüt.»
Vaidlemisega ei muuda
Adamoniene teab, et liha on inimese eluga planeedil Maa kaasas käinud sadu tuhandeid aastaid, kuid on veendunud, et emake loodus kasvatab kõik vajamineva. «Praegu on XXI sajand. Meil on võimalus kõigile seni teadupärast loomset päritolu vitamiinidele ja elementidele võrdväärne taimne vaste leida. On aeg mõelda keskkonnale. Inimese ökoloogiline jalajälg on juba liiga palju lömastanud.»
Joonathan-Anty Adamoniene on kindel, et vaidlemine ei muuda midagi, vaid ajab inimesed kaitsepositsiooni.
«Peale ei suru ma veganlust kellelegi, kuid dialooge sel teemal tuleb ikka ette, kui inimesed ei ole minu maailmavaatega nõus,» sõnab ta. «Ükskõik mis vastuväited ka kellelgi poleks, mitte kunagi ei saa keegi õigeks rääkida seda, kuidas inimene hävitab võõrliike; seda, kui ebaproduktiivselt ja maakera laastavalt me kasutame ressursse; seda, kuidas loomatööstus on kõige suurem õhusaastaja tervel planeedil; seda, kuidas vihmametsi võetakse maha, et teha loomadele söödamaad. Vihmametsad, need ei kasva lihtsalt tagasi.»
Adamoniene on igati kursis veganismi käekäiguga maailmas. «See poliitika, mida praegu ajavad Ühendriikides Arnold Schwarzenegger ja James Cameron, on hea näide: inimestele teadvustatakse nende tegevuse tagajärgi. Keegi ei tee seda, lootes, et inimkond lõpetab päeva pealt lihasöömise. Seda tehakse, et inimesed hakkaksid loomset piirama ja oma tarbimisharjumustele mõtlema.»
Tärkab arusaam, et Adamoniene ei vaeva pead ja südant vaid selle üle, mida ta endale sisse sööb, ning uurin: «Veganlus ei piirdu siis pelgalt kõige loomse menüüst väljaheitmisega, vaid teeb inimesest teadliku tarbija ka muudes eluvaldkondades.»
«Muidugi!» kinnitab ta. «Näiteks mina ostan oma riideid taaskasutusest. Aluspesu ja sokke küll mitte, kuid müts – Humanast. Särk – Humanast. Palju me raiskame? Aitab kah.»
Räägin Adamonienele oma sojaliha söömise kogemusest ning tunnistan, et minu arvates oli see halb. «Miks peab üldse liha imiteerima?»
«Mõnele on seda vaja,» nendib ta. «Mulle endale ka kõik veganitooted ei meeldi, aga neid on erinevaid.»
Oma lemmiksöögiks nimetab ta kikerherneburgerit. Kui keskmise eestlase toidulaual on pühade ajal kindlasti midagi lihast, siis Adamoniene tutvustab ka teist võimalust. «Jaanipäeval sõin näiteks õõnestatud tomateid spinati-kinoa-küüslaugutäidisega ning grillitud baklažaanirulle purustatud India pähklitega.»
Veganitest kõneldes kasutab Adamoniene tihti sõna «meie». Pärin: «Mida teie kogukond endast kujutab?»
«Meil on oma Facebooki grupid «Eesti veganid» ja «Jah, see on vegan«, kus inimesed jagavad oma kogemusi ja retsepte. See on hea koht, mõttekaaslaste leidmiseks,» lausub ta. Grupis «Jah, see on vegan» on juba üle 9000 liikme. «Asi läheb paremaks. Küll aeglaselt, aga tunnen, et läheb. 20 aasta pärast saame ilmselt suurtest muutustest rääkida.»
Tugevast sisemisest veendumusest hoolimata ei ole Joonathan-Anty Adamoniene see egoistlik inimene, kes karjuks teistele, kuidas asjad peaksid olema. «Enamik mu tuttavaid pole veganid ja ma ei saa seda neile ju pahaks panna. Inimene saab kõigeni vaid ise jõuda ja mina saan ainult oma tegevust põhjendada,» räägib ta ning toob näite: «Kunagi, kui sõbrad mõnel koosviibimisel šašlõkki grillisid, ei hakanud ma isegi mainima, et ma ei söö liha. Kohe tuleks küsimus: «Kust sa proteiine saad?» Ja mina küsin julgelt vastu: «Aga kust sina oma proteiine saad?» Sel diskussioonil pole mõtet.»
Üle-eelmisel nädalal avaldas Eesti Ekspress artikli sellest, kuidas veganist naised on hädas liha söövate meestega, ning kasutas illustreerimiseks pilapilte.
«See artikkel on kontekstist välja rebitud ja minu arvates labane. Taas on üritatud veganeid naeruvääristada,» leiab Adamoniene.
Veganite elustiili ründamist on ta oma sõnul täheldanud tihti ja peab seda arusaamatuks: «Kõige suurem ülekohus on, kui uudistes tuuakse taas kontekstiväliselt esile kellegi veganlus. Just oli uudis, milles põhimõtteliselt teatati, et last veganina kasvatanud vanemate tõttu sattus too haiglasse. Tegelikult oleks pidanud kirjas olema, et hooletute vanemate tõttu sattus laps haiglasse. «Veganist mägironija sai Everestil hukka» – absurdne. «Lihasööja sai Everestil hukka» – nii ei kirjutata ju.»
Adamoniene toob näiteid riikidest, kust veganlus kogub üha enam poolehoidjaid. «Inglismaal on taimset dieeti katsetanud umbes neljandik inimestest, Iisraelis on väga palju veganeid, Soome lasteaiad tunnistasid, et kõik vajamineva saab ka taimsetest toitudest kätte.»
Lõpetuseks küsin oma vestluskaaslaselt, kas tal on vahel eestlaste pärast häbi.
«Ei,» ütleb ta kindlalt. «Oma rahva üle olen ma uhke. Kuid traditsioonilisel jõululaual asendaksin verivorsti peedikotletiga.»
ARVAMUS
MAI MASER, toitumisteadlane
Inimene vajab nii taimset kui loomset. Vegan võib küll kätte saada need ained, mida on vaja, kuid selleks peab organism tegema märksa rohkem tööd. Piimast, munast ja lihast saame lihtsasti omastatavat valku. Et inimesel on üks magu, mitte neli nagu mäletsejatel, on organismil puhtalt taimsest toidust raske valku omastada. Sel juhul tuleb veganitel osta apteegist lisapreparaate.
On tõsi, et loomakasvatustest erituv metaan saastab õhku, kuid loomatööstuse küsimus taandub hoopis muudele aspektidele. Kui riik propageerib mitmekülgset toitumist, peab ta oma inimestele selle ka tagama. Praegu töötavad teadlased tõukude ja ussidega ning nuputavad, kuidas loomset valku kätte saada, sest paljud põevad valgupuuduse käes.
Toitumisspetsialistid soovitavad küll rohkelt köögivilju, kuid ka tükki liha või kala. Vaadates dokumentaalfilme, kus näidatakse loomadega julmalt ümberkäimist ja tapmist, hakkab muidugi õudne, kuid nii ei suuda mõelda.
Pean veganlust praegu pigem äärmusluseks, kuid kes teab, võib-olla kümne aasta pärast väidan vastupidist. Teadus areneb väga kiiresti.
SÕNASELETUSI
Taimetoitlasi on mitut liiki.
• Vegan on täistaimetoitlane, kes ei kasuta loomset päritolu tooteid, sealhulgas želatiini ja mett, ega kanna nahast riideesemeid.
• Vegetaarlane on taimetoitlane, kes küll sööb muna ja piimatooteid, kuid mitte liha ega kala.
• Mõistet «taimetoitlane» võib kasutada nii vegani kui vegetaarlase üldnimetusena, kuid enamjaolt kasutatakse vegetaarlase tähenduses. Taimetoitlasteks nimetavad end vahel ka need, kes on otsustanud lihast loobuda, kuid söövad kala.
Allikas: vegan.ee