Eesti jäätist jagub nii rebastele kui inimestele
Lisatud video.

Jäätisevabrikus hüva kraami raisku ei lasta – poelettidele sobimatu kraam aitab karusloomadel karva läikima lüüa.

«Friiserist tulnud jäätisesegu näeb välja nagu paks hapukoor ja see on vaja kiiresti külma saada,  et õhk välja ei läheks,» rääkis pea 20 aastat Premias töötanud Andres Villemson varahommikul jäätisetehase köögipoolt näidates.

Kui laheda jutuga peainseneri uskuda, siis tegelikult saab jäätisesõber alati n-ö  poolega petta, kuna ära söödud maiusest poole moodustub alati õhk.  «Aga kui see õhk ära võtta, siis te seda ka ei sööks, sest see ei ole enam maitsev,» lisas mees muheldes.

Mis juhtub jäätisega, kus õhku on vähem, näeb Villemsoni sõnul mõnikord poes, kui seal on müügil pisut sulanud jäätised, mis on n-ö alla vajunud. «Selle võib rahumeeli tagasi anda, sest see ei ole enam maitsev,» soovitas ta. Premia jäätistest on kõige vähem õhku Väikses Tomis, kus seda on 40 protsenti. «Seda hammustades on näha natukene kristalliline struktuur, teistel jäätistel seda ei teki,» rääkis Villemson.

FOTO: Eero Vabamägi

Kümned liitrid praaki

Kell 6.30, kui Postimees jäätisevabrikusse jõudis, käivitati parajasti öösel läbipestud liine. Esimesed liitrid koorejäätist aga ei jõudnud mitte vahvlikoonusesse, vaid lasti suurde ämbrisse. Kuna masinas võivad olla veel mõned veetilgad, siis esimesed liitrid  lähevadki alati praagiks.

«Tundub jube, et nii  palju läheb ämbrisse, aga tegelikult see töödeldakse ehk lisatakse  järgmisesse sobivasse segusse,» selgitas Villiamson. Kui eriti rammusa koorejäätise rasvusus peab olema 15 protsenti, siis praaki läinud segul on see võib-olla «kõigest» 13. «Kui see ämbritäis lisada tonnisesse keedusesse, siis maitset see küll ei muuda,» oli kogenud jäätisemeister veendunud.

Ümber töötamiseks kõlbmatud jäätised lähevad aga loomasöögiks. «Iga ämbritäiega jooksma ei hakka, külmutame ära ja siis saadame rebastele, sigadele,» rääkis Villemson. Nii jõuavad rebaste söögilauale intensiivse maitsega jäätised, näiteks piparmündi oma. «Rebased pigistavad silma kinni ja söövad. Võib-olla mahlajääd nad ei taha, aga  me saadame ka selle neile, eks nad siis ise valivad,» rääkis Villemson.

FOTO: Eero Vabamaegi/PM/SCANPIX BALTICS

Käsitsitööd näeb jäätisevabrikus üllatavalt palju, isegi  iga vahvlituutu pannakse ekstra liinile. Villemsoni sõnul on  selleks olemas küll spetsiaalsed masinad, aga kuna vahvlid on nii haprad, siis on odavam, kui seda tööd teeb inimene. Muide, päris ükskõik, kuidas neid laduda ka ei saa, sest kui viltuse servaga vahvel valesti panna, jookseb jäätisesegu üle ääre.

«Vahvlite kõrgus võib erineda kuni viis millimeetrit ja sellest sõltub ka jäätisemütsi kuju,» rääkis kogenud jäätisetegija. Nii võibki visuaalselt näida, et mõnes tuutus on maiust rohkem kui teises, kuigi tegelikult on ühepalju. Pealtnäha lihtne koonuste ladumine on tegelikult üsna kurnav ja nii saab seda teha järjest vaid 20 minutit. «Keskkoha saab sellist tööd tehes üsna kiiresti peenikeseks,» tõdes Villemson liinil töötavaid noorukeid vaadates.

FOTO: Eero Vabamaegi/PM/SCANPIX BALTICS

Muide, selline liinitöö sobib noormeestele rohkem kui neidudele. «Naised on liiga korralikud ja kogu energia läheb sellele, aga meestel on ükskõik, kuidas see  vahvel  pakkeliinile saab,» tõdes Villemson.

Vahvlitopsi visa kestmine

Premias tehakse siiani nõukaajast tuntud vahvlitopsi. Villemsoni sõnul on Baltikum n-ö vahvlitopsi piiril. Lääne pool ei ole ühtegi liini, aga ida pool on igas tehases. «Kui eurooplased siin käivad, siis ma näitan neile, et nii hea jäätis, saab söömise ajal laua peale panna, aga keegi tegema ei hakka, sest ilmselt see ei müü, kuna sellise jäätise traditsioon puudub,» rääkis mees.

Nõukogude Liidus hakati vahvlitopsi tegema 50ndatel, kusjuures selle tegemine on koonuse omast märksa keerulisem. Aasta-aastalt toodetakse  vahvlitopsi vähem, kuid Villemson ei usu, et see niipea lettidelt kaoks. Eestlased lihtsalt on harjunud seda sööma.

Kuigi vene ajast pärit vahvlitops on siiani tootmises, siis sellist jäätist nagu nõukogude ajal enam Eestis ei tehta ega hakatagi tegema. Küll aga toodetakse idapiiri taga siiani toonaste retseptide järgi.

GOSTi jäätis

Villemson meenutas mõne aasta tagust käiku Peterburi jäätisevabrikusse, kus keldris pumpas võimas pump urisedes kondenspiima neljandal korrusel asuvasse jäätise  keedutsehhi. «Aga kondenspiim on magus, paks, kleepuv vedelik ja ei taha sinna üles minna. All oli võimas pump, aga üleval ainult nirises,» rääkis peainsener. Kui ta uuris, miks tehakse jäätis kondenspiimast, millele maitseks pannakse piima hulka, siis öeldi vastuseks, et GOST (omaaegne riiklik standard - autor) on selline.

GOSTi nõue aga tuli sellest, et Venemaal pole piimakombinaatidest tulev rõõsk koor stabiilse kvaliteediga. Seal säilib koor kolm päeva, Eestis viis ja see vahe tuleb Villemsoni sõnul tootmise puhtusest.

«Aga kondenspiima kuumutatakse 120 kraadini, seal sees pole mitte ühtegi elavat asja. Eestis kuumutatakse rõõska koort 85 kraadini, et tuberkuloosibaktereid tappa, palju häid asju nagu vitamiinid ja ensüümid jäävad alles,» tõdes Villemson.

FOTO: Eero Vabamaegi/PM/SCANPIX BALTICS

Pirtsakad eestlased

Eesti klienti iseloomustab Villemson kui väga valivat. Ta meenutab aastatetagust Kroonika vahvlitopsi, kuhu alguses pandi sisse naturaalset vanilli. «Aga siis hakkasid tulema kaebused, et miks teie jäätises on mustad täpid sees, mingi puru. Hakkasime kasutama tehislikku, maitsevahet ei ole, naturaalne on kallis ja virisevad ka veel,» sõnas mees. Nüüd olevat rahu majas.

Euroopa jäätised on tema sõnul enamasti taimerasvast, põhjamaades aga tehakse jäätist koorest. «Ega taimerasva oma halb ole, meil on sellised retseptid, et spetsialist ajab ka segi,» kinnitas mees. Kui rõõsk koor oli väga kallis, siis tehti ka Eestis vahepeal puhast taimerasvajäätist. «Nüüd on asi paika loksunud - teeme koorejäätist ja puhast taimerasva oma. Kes sööb hinna, kes maiste järgi,» tõdes Villemson.

Ka on möödas need ajad, kus põhirõhk oli kõikvõimalikel lisanditel. «Vahepeal oli aeg, kus tekkis küsimus, miks me seda jäätist sinna paneme, paneme kohe külmad lisandid topsi, sest jäätist kasutati sideainena,» meenutas Villemson, kelle tööülesandeks on iga päev süüa jäätist. Mehe sõnul puhkuse esimestel nädalatel ei taha ta jäätist nähagi, aga hiljem sööb mõne ikka.

Küsimuse peale, millal on jäätis kõige parem, tõi ta liinilt proovida äsja vahvlikoonusesse lastud koorejäätise. «Kõige kreemisem on jäätis  pärast doseerimist, kui tal on friiserist tulles peen jääkristall sees, hiljem see läheb suuremaks,» selgitas Villemson. Oli küll hea, meenutas kaubanduskeskustes müüdavat pehmet jäätist ja selle kohta kõlbaks öelda soe jäätis.

«Kaubanduskeskuse pehmed jäätised  on samad, mis Itaaliaski, võetakse pakendist välja ja nende säilimisaeg on kuus kuud, aga tavaliselt piimatooted nii kaua ei säili,» kommenteeris Villemson  ja korraks tundus, et koorejäätise võrdlus pehme jäätisega talle rõõmu ei teinud.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles