Laste kooliminekust ema ja õpetaja pilgu läbi

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Marju Roberts leiab, et ajapikku võiks ohje lõdvemaks lasta, kuid kui laps soovib, on ta valmis kodutööde tegemise ajal kõrval olema.

FOTO: Maanus Masing

Lapsevanema ja õpetaja suhtes võib tihti olla heledamaid ja tumedamaid toone. Saaremaa ühisgümnaasiumi õpetaja Marju Roberts on harjunud seda kogema mõlemast punktist.

Ise on ta kooliteele saatnud kaks last ning igapäevaselt tuleb tal seista tahvli ees õpetajana, seega on tal kogemusi jagada mõlema rolli kandjana, kirjutas Saarte Hääl.

Marju Robertsi arvates oli lasteaiast kooli minekul suurim muutus lapse iseseisvumine ehk elukool. «Koolilaps tuleb ise koolist koju, käib huviringis ja sõprade juures. Tundus, et see oli meie lastelegi üllatav, et nad saidki linnas liikudes ise hakkama,» nentis ta. Lastel tuli vabaduse saamisel tasakaaluks juurde õppida vastutustunnet – oma minekutest ja käikudest tuleb vanemale teada anda.

Mis puutub esimesse õppeaastasse, arvas ta, et on loomulik, kui vanem iga päev kontrollib koolikotti ja istub koduste tööde ajal lapse kõrval. «Kui harjumused on välja kujunenud, olen mina püüdnud vaikselt ohje lõdvemaks lasta – laps teeb ise kodused tööd ära, aga vanem kontrollib,» selgitas ta. Aja möödudes hakkas ta kodutöid kontrollima pisteliselt.

«Kui laps saab koolis märkuse tegemata töö või koju jäänud vihiku eest, distsiplineerib see teda kindlasti paremini, kui vanema pidev kontroll.»

Täispikka lugu loe Saarte Häälest.

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus
Tagasi üles